Aeg kulutada lammutamisele

Kümne aasta jooksul, mil Eesti on olnud Euroopa Liidus, on meil palju ehitatud uusi teid ja hooneid, renoveeritud taristusüsteeme ning panustatud arendustesse. Ent kogu ehitustuhina käigus on palju vähem räägitud neist avalikus kasutuses olnud rajatistest, mida enam ei vajata.

Kui 2013. aasta kevadel avati Ahtmes uus Ida-Viru keskhaigla ravikorpus, oli see kahtlemata märgiline sündmus ning tähendas suurt kvaliteedihüpet piirkonna meditsiiniteenuste osutamisel. Ent koos sellega jäi kasutuks ka hulgaliselt ruume, mida haigla seni kasutas. Eile avati seal küll 50kohaline taastusravi ja õendusabi keskus ehk rahvakeeli hooldushaigla, ent hoonekompleksis on siiski vaba ruumi veel küllaga. Loodetavasti suudab haigla neile kasutust leida.

Kuid on vanu ühiskondlikke rajatisi, mis on veelgi kurvemas seisus, sest neile pole üldse mingit kasutust leitud. Nende hulgas on endisi politsei-, pääste- ning justiitsteenistuste käsutuses olnud hooneid, tühjaks jäänud koole, lasteaedu ja kultuurimaju, mille valvamine või korrashoid nõuab vähemal või suuremal määral raha.

Kui eelmine kümnend on meil möödunud uljalt niinimetatud betooni valamise tähe all, millega jõudis kohale ka teadmine, et uute rajatiste ja objektide valmimisega kaasneb ülalpidamiskulu, mida abstraktne maksumaksja kusagil rikkas vanas Euroopas enam kinni ei maksa, siis nüüd tuleb meil üha rohkem mõelda sellele, et hankida raha vanade ja kasutute ühiskondlike hoonete lammutamiseks. Sest need nõuavad ka kasutult seistes raha ja riivavad muidugi ka silma.