Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/10/21/11994434t1h501b.jpg)
/nginx/o/2014/10/21/11994434t1h501b.jpg)
Lugejaid on vist juba ära tüüdanud nääklused ja tülid Jõhvi võimukoridorides, kuid seal toimuv peegeldab ka üldist poliitilist kultuuri. Võimule püsima jäämise nimel ollakse valmis silmakirjatsema ning musta valgeks rääkima.
Ehkki päevast, mil Põhjarannikus ilmus Jõhvi vallavolikogu aseesimehe Kaarel Pürgi artikkel "Jõhvi tulevik kaalukausil", on möödas juba kuu aega, ei anna paljud tema väljaütlemised siiamaani rahu ja tekitavad protesti.
Oma artiklis kirjutas ta: "Ilmselt üksikutel on üldse õnnestunud heita pilk inimhinge sügavustesse, kus kusagil ajusopis pesitseb ja valvab igaühel meist oma nii-öelda kuri mina." Küllap kuulub Kaarel Pürg nende üksikute ja ainulaadsete inimeste sekka, kes on võimelised sügavale võõrastesse hingesoppidesse sukelduma. Ent ma ei kavatse hakata siinkohal andma hinnangut tema psühholoogilistele võimetele. Mind huvitab hoopis see, milliste järeldusteni tema kui poliitikategelane on jõudnud, seda enam, et tema enda kinnitusel on tal "pikaajaline poliitiline kogemus".
Toon ära mõned tsitaadid eelnimetatud artiklist.
"Pragmaatilise inimesena sai talle (Tauno Võhmarile − V. Š.) juba siis selgeks, et ainult eestlaste häältele toetudes jääb parlamendi uks talle igaveseks suletuks. Seega juba kohalikel valimistel tuli otsustavalt muuta taktikat ja otsida vene valijate toetust." Mis on nende ridade taga?
Esiteks ei sobi Tauno Võhmarit pragmaatilisuses süüdistada inimesel, kes omandas oma "pikaajalist poliitilist kogemust" just nimelt tänu vene valijatelt saadud häältele. See on vääritu käitumine.
Teiseks ei ole minu arvates poliitkorrektne taas kord nämmutada niinimetatud vene kaardi teemal, kuna see ei ole mitte "kaart", vaid need on elus inimesed koos oma ootuste ja lootustega.
Kuid peamine on muu − see, et säärane väljaütlemine on vene inimeste solvamine. Kuhu te oma ütlemistega välja olete jõudnud, härra Pürg! Te ju heidate Tauno Võhmarile ette tema püüdlusi otsida toetust vene valijatelt. Tuleb välja, et vene valijatelt hääli saada on häbiväärne! Kas on nii, härra Pürg? Seega soovitate teie kui Keskerakonna vanim liige mitte kasutada 2015. aasta märtsivalimistel vene valijate hääli?
"Samas koalitsioon ei toetanud vallavanema plaani volikogu ärakasutamisel riigikogu hüppelauana..." kirjutab Pürg. See pole sugugi Võhmari leiutis, vaid ülemaailmne praktika, mida kasutatakse kõikides demokraatlikes riikides.
Tegelikult peaks parlamenti üldse valitama vaid neid inimesi, kellel on olemas kohalikul tasandil töötamise kogemus. See on ju täiesti loogiline. Ja seda, et säärane kogemus on Võhmaril olemas, ei saa eitada isegi härra Pürg. Seda enam, et ta ise kasvatas oma poliitilist kogemust, kasutades hüppelauana Ahtme linnaosa vanema kohta ning pääsedes riigikokku nendesamade vene valijate toetusel.
"Koalitsioonile sai selgeks, et on vaja kiiresti tugevdada juriidilist võimekust ja taastada volikogu juhtiv roll," kirjutab Kaarel Pürg. Õiglane üleskutse, kuid siingi räägib ta iseendale vastu.
Oletame, et Võhmarile esitatavad süüdistused isikukultuses, katsetes inimestega manipuleerida, egoismis ja muudes pattudes on õiglased, kuid kas see kõik tuli siis ootamatult ilmsiks? Võhmari käitumisest olulisem − ja ma ei sea endale eesmärgiks tema käitumist õigustada − on teie suhtumine toimuvasse. Kust äkki tekkisid Tauno Võhmari suhtes kahtlustused majandus- ja finantsküsimuste lahendamisel? Võhmar, värise! Ja seda siis, kui härra Pürgi juhitaval koalitsioonil oli olemas revisjonikomisjon! Tekib küsimus: millega see siis tegeles?
Härra Pürg, te olite ju eelmises koosseisus vallavolikogu esimees, nüüd olete aseesimees, see tähendab, et olete võimuladvikus − miks teie printsipiaalsus siis alles praegu ilmneb? Teate, see on küünilisuse piiril olev pragmatism.
Heitke pilk oma hinge põhja, kutsuge üles seda tegema ka oma koalitsioonipartnereid ning otsige sealt üles oma parem mina, mis ei lubaks poliitikal kaardimänguks muutuda.