Puudega inimesed rakendati valimisvankri ette

Monika Haukanõmm. Foto: Matti Kämärä

Eesti puuetega inimeste koja juhatuse esimees Monika Haukanõmm tõdeb, et kui mõned aastad tagasi ei tulnud erivajadustega inimesed üldse jutuks, siis nüüd on mindud teise äärmusesse.

Mitmed puuetega inimeste organisatsioonid on nõudnud töövõimereformi peatamist ja on selle suhtes väga kriitilised. Teie ettekanne Ida-Virumaa puuetega koja sünnipäevaseminaril oli ootamatult tasakaalukas, võiks isegi öelda, et optimistlik.

Arvamusi on seinast seina. Mõned ütlevad, et praegune olukord on nii hull ja reform on samm õiges suunas. On ka neid, kes nõuavad, et paneme kõik seisma ja alustame otsast peale.

Minul ei ole väga suurt usku, et aasta või kahe pärast oleme palju targemad ja jaksame seda reformi oma maksumaksja rahaga käivitada (praegu on töövõimereformi elluviimiseks aastatel 2015-2020 kavandatud 180 miljonit eurot Euroopa Liidu raha - toim.). Võtkem siis sellest parim osa, sest praegune olukord on piisavalt halb: toetused ja pension on väikesed, abi ja teenuseid ei ole. Me ei taha ju, et selline olukord jätkuks.

Probleem on selles, et kuna valimised on tulemas, on see reform liiga palju valimiste vankri ette rakendatud. Kui mõned aastad tagasi ei räägitud puudega inimestest üldse, siis nüüd tundub, et on mindud teise äärmusesse - töövõimereformiga on seotud liiga palju meediakära.

Kui palju võeti töövõimereformi käivitamiseks vajalike seaduseelnõude koostamisel kuulda nende häält, keda see kõige otsesemalt puudutab?

Kõigil on olnud võimalus seaduseelnõudes kaasa rääkida. Loomulikult pole kõiki meie ettepanekuid arvesse võetud. Kõige raskemad punktid ongi need, mis eeldavad riigieelarve raha kasutamist.

Mida peate suurimateks töövõitudeks?

Alguses oli planeeritud osalise töövõimega inimestele toetuse suuruseks 160 eurot ehk pool 320 eurost, mida makstakse töövõime puudumise korral. Seda tõsteti 20 eurot kuus.

Esialgses eelnõus oli, et toetust hakatakse vähendama, kui inimene teenib 640 eurot kuus, nüüd on seda sissetulekupiiri tõstetud 960 euroni. See on ausalt öeldes suurem tõus kui me isegi lootsime.

Algses eelnõus ei olnud ka põhimõtet, et nendel töövõimetuspensionäridel, kelle pension on suurem kui tulevased toetused 180 või 320 eurot, säilitatakse praeguse pensioni suurus, kuni toetus jõuab iga-aastase indekseerimisega sellele järele (töövõime toetusi hakatakse sarnaselt pensionidega indekseerima ja need peaksid pidevalt tõusma - toim.). See puudutab 100 000 inimest, kellel on määratud töövõimetusprotsent ja kes on süsteemis juba sees. Ka see on päris suur puuetega inimeste organisatsioonide töövõit.

Arvestati ka väiksemaid ettepanekuid, kas või seda, et kui inimene läheb töövõimehindamisele ja tal tekivad lisakulud näiteks invatranspordile, siis need kaetakse töötukassa eelarvest.

Tegelikult ei käi enam vaidlus niivõrd töövõimereformi käivitamiseks vajaliku kahe seaduseelnõu üle, kuivõrd selle üle, miks ei räägita kohalike omavalitsuste sotsiaalteenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse nõuetest. Kui puudub invatransport ja isikliku abistaja teenus, siis inimene lihtsalt ei jõua töökohta. Töövõimereformi õnnestumise eeldused on ka paremini kättesaadav taastusravi ja haridus. Töötamiseks vajalike eelduste loomisega tulekski nüüd tegeleda. Samal ajal tuleb ennetada töövõimetust, et ei tekiks järjest uusi inimesi, kes ei saa tervisekahjustuse tõttu tööturul osaleda.

Samuti peab täiustama tööandjate motivatsioonipaketti.

Millist präänikut teie tööandjatele pakuksite?

Näiteks on meie poolt käidud välja mõte, et kui asutus või ettevõte pakub inimestele võimaluse tegeleda tervisespordi ja -edendamisega, siis see ei peaks minema erisoodustusmaksu alla.

Oleme teinud ettepaneku, et tuleks pikendada töötukassa palgatoetuse maksmise perioodi. Praegu on see mõeldud kuni üheks aastaks.

Samamoodi peaks saama tugiisiku abi pikemaks ajaks. Kui näiteks noorel inimesel on intellektipuue, siis see ei kao ja ta võib vajada tugiisiku abi töötamisel elu lõpuni.

Ega tööandja saa lõputult oma teenitud kasumi arvelt maksta kinni tegevusi, mis aitavad puudega inimestel tööle saada või jääda. Siin peab riik appi tulema. Näiteks võiks soodustada osaajaga tööd - see pole ainult puudega inimeste, vaid ka eakate ja väikese lastega emade-isade teema, kes soovivad rohkem aega pere jaoks.

Samas, kui võtad ühele kohale tööle kaks inimest, kaasnevad sellega paratamatult suuremad kulud. Võtame näiteks hotelli: kui ühele kohale palgatakse kaks koristajat, siis see tähendab kahte vormi, väljaõpet, palgaarvestust, riidekappi jne. Riik peaks seda soodustama, sest väga paljud puudega inimesed ei saagi täiskohaga tööle minna.

Samuti peab rohkem olema kaitstud ja toetatud töökohti, sest kõik puudega inimesed ei lähe avatud tööturule. Riik peab toetama nende keskuste loomist. Iseenesest need ei teki.