Kaugküttepiirkondade ühendamise otsus oli ainuõige

Foto: Erik Kalda

Foto: Erik Kalda

Keskkonnatasude tõus leidis valitsuses kinnituse − ei aidanud otsustajate südametunnistusele koputamine, et tasude tõstmiseks ei ole kõige õigem aeg.

Õnneks ei realiseerunud keskkonnaministeeriumi esialgne plaan, kui keskkonnatasusid sooviti tõsta isegi kuni 30%. See oleks põlevkivitööstusele Eestis kiire lõpu teinud ning raskesse olukorda pannud 1/3 Eesti soojustarbijatest, kes kasutavad otseselt või kaudselt põlevkivist saadavat soojusenergiat.

Enne keskkonnatasude tõusu räägiti palju elektri hinnast ning põlevkivi kaevandamisega seotud probleemidest, märksa vähem räägiti keskkonnatasude mõjust soojuse hinnale. Nagu mainitud, kasutab märkimisväärne osa soojustarbijatest põlevkivisoojust. Muu hulgas kasutavad põlevkivisoojust kaugkütteks suured linnad, nagu Narva, Kohtla-Järve, Jõhvi, Sillamäe ja Kiviõli. Kõigis nimetatud linnades on kaugkütte hind püsinud mõistlikul tasemel ja on odavam Eesti keskmisest kaugkütte hinnast.

Eesti energiamajanduse arengukava eelnõu järgi on Eesti kaalutud keskmine soojuse hind peaaegu 70 €/MWh (koos käibemaksuga). Ida-Virumaal sellise hinnani nimetatud kaugküttepiirkonnad ei küündi. Maakonna leibkonna kulutused kaugküttele ühes kuus kuuluvad Eesti väiksemate hulka. Samal ajal ei ole nimetatud piirkonna kaugkütteettevõtted panustanud mitte ainult hea hinnataseme hoidmisesse, vaid märkimisväärselt on panustatud soojuskadude vähendamisesse, keskkonnakaitsesse ning töökohtade loomisesse.

VKG Soojuse puhul on tegemist ennast tõestanud ettevõttega, kelle varustuskindlus on heal tasemel ja kes suudab soojuse varustamisel tekkinud probleemid lahendada. Nimetatud kriteeriumid on soojusettevõttele väga olulised, et kliendid saaksid end muretuna ja rõõmsana tunda.

Vestlustest klientidega või tarbijagruppide esindajatega saab sellest muidugi kohe aru, et tehnilise poolega on kõik hästi või peaaegu hästi, kõige suurem mure on inimestel seotud ikkagi soojuse hinnaga. See on seletatav viimastel aastatel toimunud hinnatõusudega. Hinnatõusud on tavaliselt soojusettevõtte jaoks sundkäik, aastatega on kallinenud peaaegu kõik tooted ja teenused, mis soojuse tootmise ja jaotamisega on seotud.

Muu hulgas on märkimisväärselt tõusnud keskkonnatasud, ressursitasud ning energeetikaga seotud maksud. Keskkonnatasude praegusele tasemele tõstmisega kahjuks siiski ei piirduta, riigil on plaanis keskkonnaga seotud tasusid tõsta pidevalt igal aastal. Keskkonnatasude tõus puudutab kõikide Eesti piirkondade soojustarbijaid, mitte ainult Ida-Virumaa elanikke, kuigi siin on probleem teravaim.

Õhus on olnud ka küsimus, et keemiatööstuse liidu korraldatud kampaania, mis küsimuse tõsidusele viitas, oli ettevalmistus kaugkütte hindade tõusuks. Seda võib kindlalt kinnitada, et nii see ei olnud, kuigi oli põhjust murelik olla. Ida-Virumaal oleks halvima stsenaariumi korral keskkonnatasudest tingitud soojusenergia hinna tõus ulatunud vähemalt 7 protsendini aastaks 2020. Keskmiselt oleks lisandunud iga leibkonna kaugkütte arvele ca 4 eurot kuus.

Esmapilgul ei tundugi number väga suur olevat ja ilmselt ei olekski see suur probleem, kui ainult kaugküttesektorit vaadata. Paraku oleks järsk keskkonnatasude tõus tekitanud lihtsalt olukorra, kus põlevkivi enam kasutada ei saaks või oleks selle kasutamine liiga kalliks kujunenud. Sel juhul oleksime seisnud silmitsi aga hoopis kehvema stsenaariumiga, kus pildilt oleksid kadunud nii soojuse müüjad kui ca 20 000 tarbijat, kes ühel või teisel moel põlevkivitööstusega seotud on.

Keskkonnatasud ei ole siiski ainuke faktor soojuse hindade kujunemisel. Selge, et põlevkivitööstusel on langevate nafta hindade taustal ees keerulised ajad, kuid ka muid kütuseid kasutavad soojustootjad võitlevad hinnasurvega. Hindasid krutib üles eelkõige säästmisest tulenev vähenev tarbimine ning selle mõju on kohe tunda väiksemas võrgus.

Eelmisel nädalal avaldasid mitmed soojustootjad naabermaakonnast uued hinnad. Taastuvate biokütuste kasutamisele ning väiksele keskkonnatasule vaatamata ulatub mõnes piirkonnas soojuse hind peaaegu 100 euroni/MWh. Suurematele kaugküttevõrkudele on mõju väiksem ja niipea hinda tõstma ei sunni.

Selles valguses oli kunagine otsus ühendada Jõhvi-Ahtme kaugküttepiirkond Kohtla-Järve ja Sompa omaga ainuõige ning selle hinnapiirkonna klientidel on vähenenud tarbimise muutumisest tingitud hinnarisk. Nii nagu mujal Eestis, on ka nimetatud piirkonnas langevad tarbimisnumbrid reaalsus. Hoonete soojustamine, soojussõlmede renoveerimine ning muud säästumeetmed on õiged lahendused, millega vähendada arutut raiskamist ilmaruumi kütmisel.

Soojusettevõtted peavad hinnatõusude vältimiseks aga omalt poolt veelgi efektiivsemalt tööle hakkama. Eelkõige tuleb jätkuvalt panustada kadude vähenemisesse nii võrkudes kui tootmises ning leida nutikaid lahendusi, et soojus paremini ja odavamalt tarbijateni jõuaks.