Kümme sammu, et tekiks usaldus Narva võimu vastu

Katri Raik, Riigikogu ja Narva linnavolikogu liige, Sotsiaaldemokraatlik Erakond

FOTO: Ilja Smirnov / Põhjarannik

Eelmise nädala teisipäeval arutati Narvas linna brändi üle. Kõik need ligi 100 inimest, kes kokku tulid, olid nägupidi tuttavad. Nad arutasid, kas linna tunnuslause "Hea energia linn" ikka sobib Narvale. Arutasid, kas Narva asub Euroopa tagumikus või on Narva hoopis Euroopa algus.

Ühes olid kõik ühte meelt: Narva väärib parimat. Kolmapäeva varahommikul sõitsin Narvast rongiga Tallinna tööle. Kiire sõit, veidi üle kahe tunni. Isegi veidi kahju oli rongile minna: Narvas on imeilus ja Narvas on imelised inimesed. Et seda aga mõista, tuleb elada Narvas. Ja unustada kõik stereotüübid ja kahtlused. Narva vajab suurt armastust.

Rongis sattusin lugema eelmise päeva Postimeest, kus ajakirjanik Erik Gamzejev kirjutas, et Eesti parteid on Narva unustanud. Kas nii ongi?

Formaalselt jah. Linna 31 liikmega volikogusse on jäänud peaministriparteist ehk Keskerakonnast kolm inimest, kes ei kuulu ühtegi fraktsiooni. Samuti on eraldi, ei opositsioonis ega võimufraktsioonis, Reformierakonna ainus liige. Ja opositsiooni tuumiku ehk valimisliidu Meie Narva nimekirjas on kolm Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liiget.

Poliitika Narva moodi

Linna valitseb valimisliit Kodulinn Narva, kellel on volikogus kaks kolmandikku kohti. Tegu on endiste keskerakondlastega, kes aastakümneid tarvitasid, et mitte öelda kuritarvitasid, Keskerakonna nime, muidugi partei keskkontori teadmisel ja nõusolekul. Kui prokuratuur tõstis neist kaheksa kohale korruptsiooni kahtlustuse varju, lahkusid nad Keskerakonnast ja tegid uue fraktsiooni.

Unistada tulebki suurelt, aga seejuures peavad jalad maad puudutama. 

Ometi ei ole Narva suurim mure see, et volikogu enamuse seas ei ole parteilasi, sest − ma arvan − erakonnapoliitikud selle sõna otseses tähenduses ei ole piirilinna viimase 28 aasta jooksul kunagi juhtinud. Narvas on olnud võimul seltskond, kes küll kasutas Keskerakonna lippu, aga seda iseenda, mitte erakonna huvides. Mure on praegu selles, et seesama takjana võimu külge klammerdunud seltskond kardab sealt võimu küljest lahti kukkuda. Kardab muudatusi. Kardab uut jõudu. Kardab kaotada kontrolli Narva üle.

Just siin on üks ja tegelikult peamine põhjus, miks toppas ja siis seiskus Euroopa kultuuripealinna tiitli taotlemine. Tagajärjeks on taas kord linnavõimus pettunud inimesed, kes eelistavad valimistel mitte osaleda. Seda kinnitavad ka viimased riigikogu valimised, kus narvalaste valimisaktiivsus jäi Eesti keskmisest ligi 15 protsendi võrra allapoole.

Ülaltoodu on kõik niigi teada ja meid edasi ei vii. Samamoodi ei vii meid edasi jutt, et Narval on tohutu potentsiaal. Selle trafaretse loosungi peale kehitab Narvas igaüks õlgu. Me oleme väsinud potentsiaalijuttudest, kui samal ajal nooremapoolsed inimesed muudkui lahkuvad Narvast, sest ei usu piirilinna tulevikku, ja 20 aastaga on sealne elanikkond vähenenud kolmandiku võrra. Usku ei lisa ka aina korduvad uudised, et keskmine töötasu Narvas jääb Tallinna omale alla 400 euroga.

Oletame, et sügisel 2019 − kaks aastat enne järgmisi kohalikke valimisi − tekib Narva volikokku nagu võluväel Keskerakonna fraktsioon. On mis on, aga Ida-Virumaal võib endiselt just Keskerakond loota valimistel suurimale toetusele. Ning oletame, et Narva volikogus tekib uus koalitsioon, kes pühib linna traditsioonilise valitsemisviisi opositsiooni.

Kümme sammu

Võimu võtmine on aga vaid veerand rehkendust. Ülejäänud kolmveerand tähendab vastamist küsimusele, milline oleks uue linnavõimu tegevuskava, nende esimesed 10 sammu, mis ei nõua miljoneid eurosid, aga mis tuleb astuda, et tekiks usaldus Narva võimu suhtes linna sees ja väljaspool selle piire.

Esiteks. Linna asjaajamine muutub läbipaistvaks. Volikogus liikuvatel dokumentidel peavad olema allkirjad ja kuupäevad. Kõlab kummaliselt? Aga tegelikult on see väga oluline. Oma linna inimestega tuleb linnajuhtidel suhelda, otse suhelda, kohtuda. See peab olema norm ja regulaarne. Senise linnavõimu propagandistlik Linnaleht suletakse. Dmitri Klenski artiklid ja Yana Toomi kirumine ei saa olla kohalikku elu kajastava lehe sisuks. Narvas on piisavalt ajakirjandust.

Teiseks. Linna arengu aluseks on ettevõtlus. Narva ettevõtjad soovivad koostööd kohaliku võimuga ja on valmis oma õla alla panema. Aga võim peab olema usaldusväärne ja täitma ka oma väiksemadki lubadused. Linnapea ja volikogu esimees peavad ettevõtjatega kohtuma regulaarselt ning leidma koos töötamise viisi.

Kolmandaks. Narva haridus olgu sama hea, kui on haridus Tartus ja Tallinnas. 2022. aastal peab Narvas avama uksed riigigümnaasium. Gümnaasiumi tööpõhimõtted, ka õppekeel(ed), peavad selguma laiapõhjalises arutelus, kus on suur roll tulevastel gümnasistidel ja nende vanematel. Nii kaua kui linna elama asumiseks on eestlastele üheks takistuseks kohalik eesti kool ja eesti lasteaed, ei ole olukord hea. Mõlemad asutused vajavad kooli omaniku, linna abi ja toetust suureks arenguhüppeks.

Neljandaks. Narva ettevõtluse edenemiseks ja arenguks on siia vaja uusi inimesi, tippspetsialiste. Selleks peab muutuma Narva maine ning paranema elukeskkond. Viimane on muidugi oluline ka linna enda inimestele. Linna maine muutub märkimisväärselt just selle kaudu, et linna juhtimine muutub läbipaistvaks ja tänapäevaseks, kaob kõhkluse vari, nagu käiks Narva linna juhtimisega alati kaasas korruptsioonikahtlus. Elukeskkond vajab järjekindlaid investeeringuid. Alustuseks peab linn korda tegema oma tänavad. Valutava seljaga juba mööda Narva tänavaid ei sõida. Ning siis tuleb taotleda euroraha ja riigi toetust.

Viiendaks. Narva asub Eestis ning Narva linnajuhid peavad aktiivselt suhtlema valitsuse ja riigikogu liikmetega. Ja kui võimukandjad ei tule ise Narva − aga küll nad tulevad, sest Narva on moes −, siis tuleb ise minna Toompea lossi, parlamenti või Stenbocki majja, valitsusse.

Kuuendaks. Narva inimesed tuleb kaasata linna juhtimisse ja neil peab tekkima omanikutunne. Esimene samm võib olla kaasav eelarve. Kust tuleb raha? Propagandistliku Linnalehe sulgemine toob eelarvesse vähemalt 100 000 eurot aastas. Linna inimestel peab olema võimalus oma ideid välja pakkuda ja neid ka realiseerida.

Seitsmendaks. Linna arstiabi vajab kiiret reformi, muidu jääbki nii, et narvalased ei usalda oma haiglat ja meedikuid ning arsti juurde minnes vaadatakse rohkem Kohtla-Järvel asuva Ida-Viru keskhaigla poole. Samas on Narva inimesed praegu veendunud, et linn on parim haigla pidaja. Olgu siis nii, vähemalt esialgu. Aga tihe koostöö Tartu ülikooli kliinikumiga lihtsalt peab edenema.

Kaheksandaks. Loodame, et Narvast saab Euroopa kultuuripealinn 2024. See muudaks Narvat rohkem, kui muudaks Tartut. Sellega on ka tartlased nõus. Aga kui Narvast ei saa kultuuripealinna, siis ei tohi lasta tekkida pettumust. Otsime koostööd Tartuga, loome oma piirilinna liikumise.

Üheksandaks. Narval peab olema suur unistus. Keegi ei ole pakkunud välja midagi paremat kui rahvusvaheline Paul Kerese IT akadeemia Kreenholmis. Muidugi on lihtne öelda, et see on utoopia ja üleüldse võimatu unistus. Unistada tulebki suurelt, aga seejuures peavad jalad maad puudutama. Alustuseks võiksime kokku kutsuda Eesti ülikoolide rektorid, suuremate IT-firmade esindajad, IT valdkonna eestkõnelejad ja muidugi poliitikud ning arutame. See ei maksa ju midagi.

Kümnendaks. Narva on hariduse poolest rikas linn. Ainuüksi kõrgharidust annab siin Tartu ülikooli kolledž, ehitamisel on sisekaitseakadeemia õppekeskus. Linn peab leidma koostöökohad kõrgkoolidega, leige suhtumine ei sobi.

Lõpetuseks. Kas teistel parteidel peale Keskerakonna on Narvas lootust? Muidugi on. Tegutseda tuleb. Ja mitte ainult kaks kuud enne valimisi.

Tagasi üles