JUHTKIRI: Mida hakata peale kaevuritega?

Lähiajal peavad sundpuhkusele minema ka kaevurid. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Kartused, et aastaarv 2019 kirjutatakse põlevkivienergeetika hauaplaadile, kipuvad vägisi täide minema.

Enamik Narva jaamade energiaplokkidest on seisnud juba neli kuud. Olukorras, kus saastekvoodi hind on kerkinud 25 euroni tonni kohta ja avatud elektriturul laiutab üha rohkem Venemaa kvoodivaba elekter, tähendaks iga töötund riigiettevõttele Eesti Energia kahjumi tootmist.

Elektrijaamade külje all paiknev põlevkiviladu on pilgeni täis: sinna kogutud rohkem kui neli miljonit tonni põlvkivi võib oma katlasse pääsemise hetke veel päris kaua oodata. Praegu on enneolematu olukord, kus õlitehased manustavad põlevat kivi rohkem kui elektrijaamad.

Häda seisneb selles, et neid õlitehaseid, mis olid kavandatud selleks ajaks, kui põlevkivienergeetika hinge heidab, on plaanitust kahe võrra vähem. Ehk lihtsustatult öeldes: põlevkivist elektri tootmine on sattunud koomasse, kavandatud kolmest õlitehasest on valmis vaid üks ja põlevkiviga pole endises mahus midagi peale hakata. 

Kui elektriturul mingeid ootamatuid vapustusi ei juhtu või heitmekvoodi hind endisele tasemele ei kuku, siis jääb põlevkivi vajadus neljaks-viieks aastaks senisest märksa väiksemaks. 

Nii Eesti Energia juhtkonnale kui ka valitsusele on peamine küsimus, mida neil aastail kaevuritega peale hakata. Siin põimuvad nii majanduslikud, sotsiaalsed, regionaalsed kui ka poliitilised teemad. Löögi all on Ida-Virumaa ühed seni kõige paremini tasustatud töökohad. 

Tagasi üles