Peaminister Jüri Ratas: me pole suutnud Ida-Virumaale tagasi anda sealt võetut

Jüri Ratas mullu Auvere elektrijaama avamisel.

FOTO: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Ida-Virumaalt valitud riigikogu liige sotsiaaldemokraat Katri Raik üritas kolmapäevases infotunnis peaminister Jüri Rataselt teada saada, millised on valitsuse konkreetsed sammud, et sundpuhkusele saadetavad 1300 Eesti Energia töötajat ei jääks sügisel sootuks tööta. Peaminister vastas talle omasel viisil.

Katri Raik: Eesti Energia on saatnud 1300 inimest sundpuhkusele. Praegu on ilus suvine aeg, aga sügis tuleb peagi. Mis saab energeetikast pikas perspektiivis? Millised on need kolm konkreetset sammu, mida teeb valitsus selleks, et septembrikuus oleks Ida-Virumaa inimestel, nendelsamadel 1300-l kuhugi tööle minna? Arvata, et energeetikasektoris juhtub mingi ime, ei ole ju põhjust.

Peaminister Jüri Ratas: Ma kõigepealt arvan, et see on väga tõsine momentum meile kõigile siin Eestis korraks mõelda. Peame aru saama, et põlevkivist elektrienergia tootmine nii või teisiti peab vähenema ja väheneb. Ma julgeks öelda isegi lause, et ma arvan, et see, et me vähendame fossiilseid kütuseid, on õige suund.

Sinu küsimuse fookus on seotud rohkem sotsiaal-majandusliku poolega, et mis saab nendest inimestest, mis saab nendest leibkondadest, kuidas need inimesed hakkama saavad. Seda ei saa mitte kuidagi kõrvale jätta, see on tegelikult fookuses. Ma olen kohtunud ametiühingute esindajatega: nii Eesti Energia, riigi kui energiasektori või energeetikute ametiühingute esindajatega.

Mis need kolm sammu saavad suuresti olla? Ma arvan, et me peame lähiajal tõsiselt mõtlema, mida me teeme ikkagi nende kateldega, nende plokkidega, kuidas säilitada strateegiline reserv kui tegelikult üks julgeoleku oluline komponent, et tagada Eesti varustus energiaga.

Tuleb minna edasi ühelt poolt põlevkivi rafineerimise tehasega, teiselt poolt põlevkivist õli tootmisega. Ei saa öelda, et ükski nendest lahendustest ei ole arutlusel.

Tuleb teha kõik selleks, et stimuleerida ja motiveerida tööstusparke, mis on ka ju tegelikult üks Ida-Viru programmi osa.

Katri Raik: Ma küsin su käest, et kas üks konkreetne samm, mille ma välja pakun, pälviks sinu toetuse. Kui ressursi-, saaste- ja keskkonnatasudest üks konkreetne osa suurusjärgus 20 miljonit läheks − kui teha selline seadusemuudatus − tagasi Ida-Virumaale, mis võimaldaks toetada ettevõtlust näiteks sellisel viisil, et tuua ettevõtlus Tallinnast ja Harjumaalt Ida-Virumaale, siis kas see leiaks sinu toetuse? 2/3 nendest tasudest ju laekub tegelikult Ida-Virumaalt. Raha läheks koju tagasi.

Jüri Ratas: Eks tegelikult üks Ida-Virumaa programmi suurem eesmärk või mõte on olnud, nagu sa ütled, et kui me kasutame sealset ressurssi ja selle ressursi eest makstakse, siis tulenevalt sellest, et elukeskkond seal halveneb, tuleks need investeeringud sinna tagasi viia.

Sa küsid väga konkreetselt, et kui 20 miljonit, kas ma seda toetan või ei toeta. Suunda pean ma kindlasti õigeks. Aga seda öelda praegu siin − see on seotud ju selgelt riigieelarvega, ka riigieelarve strateegiaga − on väga keeruline.

See põhimõte on armas ja õiglane ja õige, et anda tegelikult Ida-Virumaale tagasi see, mis neilt ressursi ja elukeskkonna halvenemisega on võetud. Kui suures ulatuses, seda tuleb arutada; tuleb vaadata, millised on ka riigieelarve võimalused.

Ma ei usu, et eelnevad koalitsioonid on olnud selle põhimõtte vastu. Ei olnud ka sotsiaaldemokraatide, Isamaa ja Keskerakonna koalitsioon selle vastu. Tuli lihtsalt ette küsimus, kuidas seda lahendada riigieelarveliselt, ja seda me ei suutnud lahendada.

Tõsi, me suutsime anda rohkem ressurssi Ida-Virumaa programmi, ja ma arvan, et see on õige. Ma arvan, et seda suunda tuleb jätkata. Mina tean, et praegune riigihalduse minister soovib edasi minna Ida-Virumaa progammiga ja seda tugevdada, sealhulgas ka rahalist mahtu suurendada.

Kaevuri töökoht on väga spetsiifiline. Ma arvan, et põlevkivi rafineerimise tehase rajamine võtab aega 4, 5, 6, 7 aastat. Kui meie paremad tehnoloogiad, et põlevkivist veel rohkem õli toota, võtavad x aastat aega, siis tegelikult on oluline ka see, et me neid kaevureid tegelikult suudame hoida. Et ühel hetkel, kui on vaja jälle põlevkivist midagi toota ja toota väärtuslikumalt kui praegu, mil suurem osa läheb elektrienergia tootmiseks, oleksid meil inimesed olemas. Minu meelest tuleb neid tublisid inimesi hoida. Suunata kõik − ma ei tea − ümberõppesse, teise valdkonda... Ma arvan, et paberi peal on see kergem, kõvasti-kõvasti kergem kui päris elus. Me peame arvestama ka nendesamade inimeste palgatasandiga, mis kindlasti on Ida-Virumaal tublisti kõrgem kui teistes valdkondades.

Tagasi üles