Kampaanialik loodushoid planeeti ei päästa

Virve Osila.

FOTO: Matti Kämärä

Vähemalt paar korda päevas, aga juhtub, et sagedaminigi, arutletakse meedias selle üle, et inimesed raiskavad liiga palju, inimesed reostavad loodust, inimesed kasutavad liigselt kilekotte ja -pakendeid, inimesed ei sorteeri prügi ja inimestel napib keskkonnateadlikkust. Kurb hakkab. Ja häbi. Olen ju ka ikkagi inimene.

Ehkki ma ei raiska, mul pole selleks võimalusigi olnud; kogu elu olen harjutanud peaaegu mitte millestki millegi tegemist ja praeguseks on mul see oskus hästi käpas. Samuti ei reosta ma loodust: pole kunagi kommipaberitki maha visanud, pigem olen teiste järelt neid üles korjanud, kuni selg veel kummarduda lubas.

Ei ole ma metsa alla prahti viinud, puid-põõsaid murinud ega muid rüüsteretki korraldanud. Marjul olen käinud, aga vähe korjanud, rohkem metsas olemist nautinud; seened lõikasin ikka noaga, et mitte niidistikku vigastada. Aastakümneid pole mul toas elusat jõulukuuske olnud, vaasi olen pannud vaid alumisi oksi nendelt puudelt, mida ise olen võimalikust surmast päästnud.

Tagasi üles