Kampaanialik loodushoid planeeti ei päästa

Virve Osila. Foto: Matti Kämärä

Vähemalt paar korda päevas, aga juhtub, et sagedaminigi, arutletakse meedias selle üle, et inimesed raiskavad liiga palju, inimesed reostavad loodust, inimesed kasutavad liigselt kilekotte ja -pakendeid, inimesed ei sorteeri prügi ja inimestel napib keskkonnateadlikkust. Kurb hakkab. Ja häbi. Olen ju ka ikkagi inimene.

Ehkki ma ei raiska, mul pole selleks võimalusigi olnud; kogu elu olen harjutanud peaaegu mitte millestki millegi tegemist ja praeguseks on mul see oskus hästi käpas. Samuti ei reosta ma loodust: pole kunagi kommipaberitki maha visanud, pigem olen teiste järelt neid üles korjanud, kuni selg veel kummarduda lubas.

Ei ole ma metsa alla prahti viinud, puid-põõsaid murinud ega muid rüüsteretki korraldanud. Marjul olen käinud, aga vähe korjanud, rohkem metsas olemist nautinud; seened lõikasin ikka noaga, et mitte niidistikku vigastada. Aastakümneid pole mul toas elusat jõulukuuske olnud, vaasi olen pannud vaid alumisi oksi nendelt puudelt, mida ise olen võimalikust surmast päästnud.