Martin Helme: nutame või naerame, aga kaevuritele tuleb praegu peale maksta

Martin Helme sõnul kaalub valitsus praegu variante, millistest allikatest maksta kaevuritele ja energeetikutele palka sel ajal, kui turg ei võimalda põlevkivielektrit toota. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Eesti Energia üldkoosoleku rollis olev EKRE aseesimehest rahandusminister Martin Helme kinnitab, et praegune valitsus on psühholoogiliselt valmis Ida-Viru kaevuritele ja energeetikutele peale maksma, et ära hoida nii Eesti energiavarustuse kui kohalikku sotsiaalmajanduslikku kriisi. 

Millised lahendused Ida-Virumaa kaevureid ja energeetikuid ähvardava suurkoondamise ärahoidmiseks on teie arvates kõige reaalsemad?

Kogu see probleemide pundar on küpsenud väga kaua. Põhiline põhjus on ikkagi meie kliimapoliitika. On ju juba mitmeid aastaid võetudki eesmärgiks ajada põlevkivist tehtud elekter nii kalliks, et see ei oleks konkurentsivõimeline. 

Kui see võis kunagi abstraktselt tunduda maru hea idee, siis praegu ongi see reaalsus käes. Nii varasemad valitsused kui ka Eesti Energia omalt poolt on teinud samme põlevkivi kõrvale mingite alternatiivsete võimaluste loomiseks ja põlevkivielektri kallinemisest tekkiva majandusliku kahju kompenseerimiseks. Üks osa on tuuleenergia, aga loomulikult tuuleenergia sellises mahus meile elektrit ei paku. Teine suund on põlevkiviõli tootmine. Õli tootmise suurendamisega me päris praegust kaevandamise taset ei saavuta. 

Pealegi kulub teise Enefit280 õlitehase rajamiseks ja töölesaamiseks, mis tarbiks kaks miljonit tonni põlevkivi aastas, oma neli-viis aastat?

Ma usun, et saame ka kiiremini. Kui forsseerida, siis jõuame ka paari aastaga sinnamaani. Aga vahepeal on meil kaks suurt küsimust: mida kaevurid teevad need paar aastat ja kust me sel ajal elektrit saame? Me oleme kukkunud elektrit eksportivast riigist elektrit importivaks riigiks, mis ei ole tegelikult julgeoleku mõttes ega ka majanduslikult üldse aktsepteeritav.

Meil oleks vaja uuesti lahti võtta kogu meie energiapoliitika ja küsida, milline on meie pikk plaan. Mulle ei ole mõtet mingist tuuleenergiast rääkima tulla − see ei ole pikk plaan. See on pakazuhha. Milline on meie päris plaan arvestataval hulgal stabiilse elektritootmise tagamiseks?

Teiseks, kuidas me selle vahepealse aja üle elame? Praegune valitsus tegeleb selle olukorra lahendamisega, mida siin on 10-15 aastat ette valmistatud. 

Milline teie konkreetne sõnum siinsetele kaevuritele ja energeetikutele on? Mis neist sügisel saab, kui lubatud sundpuhkuse aeg lõpeb? Saastekvoodi hind selle ajaga ilmselt märgatavalt ei lange ja Venemaa maksuvaba elekter samuti turult ei kao.

Kvoodi hinna langust tõesti ei tule. Venemaa elektri kinnipanemine võiks olla üks selline lahendus, mille me saame kiiresti. Räägime kuudest, mitte aastatest. On räägitud, aga see on veel läbi arvutamata, biomassi põletamisest Narva jaamades. 

See kaevureid ei aita, pigem vähendab põlevkivi nõudlust veelgi.

Just nimelt. Kolmas variant on strateegilise reservi hoidmine, mis lihtsalt tähendab miinust. Ega kaevurid siis sel ajal ei kaevandaks, aga neid hoitaks palgal. 

Kas see tähendab seda, et tarbijatele tuleks elektriarvele üks rida juurde: nii nagu seal on taastuvenergia tasu, lisanduks nüüd võimsusvaru tasu?

See, kuidas see kulu kompenseerida, on kokkuleppe küsimus. See võib tulla Eesti Energia dividendi arvelt − see jääks väiksemaks. See võib toimuda jah mingisuguse eritasuga, mis tuleb läbi arvutada. See võib toimuda ka mingi erakorralise laenuandmisega. Selge on see, et see on majanduslikult miinus. 

Aga selge on ka see, et kui elektri ja põlevkivi tootmise mahud oluliselt vähenevad ja tuhat töökohta kaob, siis tuleb riigieelarvele laekumata maksude tõttu veel suurem miinus.

Just nimelt. Ärme unusta ka seda, et me saame põlevkivi kaevandamisest riigieelarvesse väga suurt keskkonnatasu. Need on kümned miljonid. Minu põhisõnum on, et me peaksime oma energiapoliitika juurde tagasi minema. Ajutine lahendus on, nutame või naerame, peale maksta. 

Olukorras, kus Eestis on väga madal tööpuudus ja kohati tööjõupuudus, ma usun, et kui me teeme seda järk-järgult ja koos ümberõppega, siis me leevendame seda probleemi ka. Korraga tuhandet kaevurit ümber ei õpeta ja kusagile ei suuna. See on selge. Mahakerimine võtab aega. 

Sajandivahetusel kadus lühikese aja jooksul kolm tuhat kaevuri töökohta ja neid haavu lakub Ida-Virumaa siiamaani.

Täpselt nii. Sotsiaalsele ja majanduslikule probleemile tuleb juurde ka julgeolekuprobleem. Kui meil elekter ära kaob, siis kukume kiviaega, aga Ida-Virumaal võib tekkida selgelt ka poliitiline käärimine.

Valitsus on väga selgelt teadvustanud kogu selle olukorra tõsidust. Valitsus on psühholoogiliselt valmis siia raha sisse panema selle jaoks, et olukord püsiks mõistlik. 

Milline praegu arutlusel olevatest ettepanekutest tundub teile kui Eesti Energia üldkoosolekule kõige mõistlikum ja selline, mis ei läheks ka vastuollu Euroopa Liidu riigiabi andmise reeglitega? 

Ütleme nii, et Euroopa riigiabi reegleid klaarime pärast mitu aastat, kui vaja on. Keskeltläbi kestab see menetlus viis aastat. Ehk kui on vaja, teeme otsused ära ja pärast vaatame. 

Selle taha asi ei jää?

Ei jää. Meie peame siin elama ja meie peame siin elektrit saama ja meie peame oleme suutelised selle elektri eest maksma. Üks mõte, mida me intensiivselt uurime, on anda CO2 kvooti kas odavama hinnaga või päris tasuta [Eesti Energiale]. Nii või teisiti on see riigiabi, seda niisama teha ei saa, selleks on luba vaja. Teine võimalus on takistada Venemaa odava elektri turule tulemist. See nõuab koostööd naabritega, aga selle tagajärjeks on elektri hinna kasv. 

Miks peaksid naabrid sellest huvitatud olema, näiteks Soome suurtele tselluloositööstustele meeldib väga, et elekter on odavam?

Leedukad ütlevad ka üsna otse välja, et nende asi ei ole see, kust elekter tuleb, vaid et elekter on  odav.  

Niikaua, kuni nad ise ei tooda elektrit?

Just täpselt − Leedu ongi importija riik. See ei pruugi nii lihtne olla, nagu me sooviksime. Me saame seda võib-olla Eesti sees teha. Tegelikult meil on ju väga täpne ülevaade, millises koguses, kui palju elektrit tuleb. 

Kas keskkonnatasude alandamine on ka päevakorral või nende sidumine põlevkiviõli eeskujul turuhinnaga?

Keskkonnatasude alandamine ei pruugi ka kohe aidata. Praegu on mitmeid valikuid, neid tuleb arutada ja rahasummasid arvestada.

Aga ma tahan väga selge signaali anda, et me ei lase sel asjal käest ära minna. 

Tähendab see, et ei lase sel sügisel enam kui tuhandet kaevurit ja energeetikut koondada?

Kindlasti mitte niimoodi, et nad on sügisel üleöö tänaval. Kui see [koondamine] toimub, siis pikema ja planeeritud protsessi käigus. Kui on näha, et põlevkivi kaevandamine Eestis nähtavas tulevikus senist mahtu ei saavuta. 

Valitsusprogrammis on kirjas rafineerimistehase rajamine. Selle teevad, kui teevad, põlevkiviettevõtted. Kuidas saab riik selle sünnile kaasa aidata?

Põhimõtteliselt finantsilise seljataguse pakkumisega. Kui Eesti Energial ega VKG-l ei ole endal piisavalt finantsvõimekust, et seda teha. Sellisel juhul saab riik olla kas laenu käendaja või lausa kapitaliga osanik. See on jällegi kahe-kolme aasta lahendus. Kui suudame selle käima panna, siis leiame oma põlevkivile rakenduse. Aga kuni sinnamaani on meil vaja vahelahendus leida ja kõige tõenäolisem, aga ka väga kallis lahendus on energiareservi tekitamine.

Kui palju nende nii-öelda reservis olevate kaevurite ja energeetikute palgal hoidmine riigile aastas maksaks?

Olukorras, kus me praegu oleme, kus peaaegu kõik katlad seisavad, räägime rohkem kui 15 miljonist eurost aastas. Kui mingil perioodil elektri hind tõuseb ja tasub toota, siis muutub see summa väiksemaks − näiteks 10 miljonit aastas. See ei ole nüüd summa, mis Eesti Energia pankrotti ajaks, arvestades, et saame sealt dividendi 50 miljonit eurot aastas.