:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2019/06/18/12275189t1h3360.jpg)
Maailm on kohati ikka arusaamatult imelik.
JUHTKIRI Põlevkivielekter paha, maanteeservade mürgitamine hea
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ida-Virumaal on üle tuhande pere suures mures oma tuleviku pärast, sest ei tea, kas sügisel nende hea palgaga töökohad kaevandustes ja elektrijaamades säilivad või tuleb pigem valida mõni väiksema palgaga töö, minna otsima uut tööd kodunt kaugel või hoopis võtta end arvele töötukassas. Põhjuseks võistlus süsinikuheitmetega, mis muudab põlevkivienergeetika, mis siiani on toitnud neid peresid ja aidanud hoida elujärge kogu Ida-Virumaal ning täitnud tublisti maksudega ka riigikassat, konkurentsivõimetuks.
Kõik suured riigid, nagu näiteks USA, Hiina ja Venemaa, pole süsinikuheitmete tõrjumisel sugugi sama usinad kui Euroopa Liidu maad. Eile Ida-Virumaal ja ka siinsetes elektrijaamades käinud ning ametiühingujuhtidega kohtunud president Kersti Kaljulaid leiab, et Eesti võiks kliimapöörde tegemisel esirinnas välja paista, kuna sellega võib väike riik palju võita. Kaevurid ja energeetikud, kelle töökohad on ohus, saavad hästi aru, mida nad on kaotamas, aga selle võiduga on lood ähmasevõitu, nagu on ähmased ka jutud uutest puhastest ja hea palgaga töökohtadest, mida reaalselt ju pole.
Selles ülla puhtama maailma võitluse taustal mõjub aga kurioosumina, et sama Eesti riigi maanteeamet peab normaalseks maanteeservades rohu niitmise asemel selle väljasuretamist mürgiste kemikaalidega, millest ka tänane Põhjarannik kirjutab. Oleks nagu üks riik, aga kuidas saab olla nii vastandlik hoiak ja käitumine?