Virve Osila: "Pidu minus eneses."

Virve Osila kuulis tema luuletuste sõnadele Kadri Voorandi poolt tehtud laulu esimest korda tänavu veebruaris Kohtla-Järvel toimunud lastekooride proovis. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Ma ei ole kunagi suurel laulupeol käinud.

Emalt pärisin ma salmiseadmise oskuse, kahjuks mitte tema ilusat heledat lauluhäält. Mingi rütmitunnetus mul muidugi on; mulle on öeldud, et minu luulet on kerge viisistada, aga… Sellega laulurahva hulka ei pääse!

Väiksematel laulupäevadel olen küll osalenud. Kuulajana-vaatajana. Ka on sageli loetud mu luulet laulude vahele. Saaremaa 50. laulupeol olin aga täiega osaline. Tervitasin tuleteelisi ja sain osa laulupeoimest Kuressaares; lauljate-tantsijate ridades oli palju mulle kalleid inimesi ning kontserdielamus oli niivõrd eriline ja ülev, et mu pisarakaev oli õhtuks purukuiv.

Mäletan, kuidas ma lapsepõlves sünnipäevi või jõule ootasin, süda põnevil ja silmad nutuälevil. Praegu on ka selline tunne. 

Laulu- ja tantsupidude kontserte olen muidugi teleri vahendusel näinud, ka rongkäigu ülekannet jälginud. Mis rõõm on seal mõnd tuttavat kohanime või nägu näha! Mingil moel on piduliste rõõm siis ka minu tuppa ja südamesse kandunud, aga see pole olnud päriselt päris.

Olen ikka endamisi mõelnud, mis tunne võiks olla tuhandete rahvuskaaslastega õlg õla kõrval üheskoos laulda ja hingata. Ühtekuuluvus, arvan, on üldlaulupidude olulisem märksõna, sest see tunne kandub laulukaare alt ja lauluplatsi päält läbi helendava ekraanigi.

Mullu, vist 10. veebruari paiku hakkasin saama õnnitlevaid telefonikõnesid. Olin suur küsimärk, sest mingit tähtpäeva ei teadnud endal olevat. Selgus aga, et midagi eriskummalist oli siiski toimunud. Kadri Voorand oli viisistanud mu luuletuse ja see lugu oli valitud lastekooride esituses laulupeo kavasse.

Helistajad-õnnitlejad ei uskunud, et ma ise seda ei teadnud. Kui selgus, mis luuletus on lauluks tehtud, olin algul pisut pettunudki. See nagu polnudki luuletus, lihtsalt üks kunagine lulla…

Muidugi ma leppisin Kadri valikuga, ehkki mul polnud uduaimu ka, kuidas need salmikesed tema pilgu ulatusse sattusid. Mõne aja pärast võeti laulupeokomisjonist minuga ühendust. Saadeti noodiga tekst ja leping.

Teksti lugedes tabas mind väike šokk; seal oli üks rida selline: " … õnn on kuuldav värvipirtsus…" Mul kiilus mõte korraks kinni: kas tõesti see ON ikka minu tekst? Oli küll. Ja rida oli tegelikult selline: " … õnn on kuuldav värvusirtsus…" Ja veel avastasin, et laul oli kokku pandud kahest luuletusest. Tegin komisjonile teatavaks vigade paranduse, allkirjastasin lepingu ja mõneks ajaks lülitusin teisele kanalile.

Suvel väisas Estonian Voices meie rahvamaja ja pärast kontserti võtsin Kadri Voorandil nööbist kinni. Et olen see ja see ja ei oska välja nuputada, kuidas mu lullad temani jõudsid. Kadri kallistas mind ja ütles, et tema ema ja tädi on ammu minu loomingu fännid ja neil on kodus kõik mu luulekogud olemas, mida sirvides hakkasid just need salmid tema jaoks helisema. Ja lisas veel seda, et lastekooridele pidi see laul väga meeldima.

Tänavu veebruaris sain siis seda kaks ühes laulu kuulata Ida-Viru lastekooride ettelaulmisel Kohtla-Järve kultuurimajas. Uskumatu, kui vahva see oli! Ja eriti tore oli see, et lastele laul tõesti meeldis! Minu jaoks kõlas see võimsalt ka nelja koori esituses, kuidas ta veel laulukaare all kõlada võib!? Väike võdin käis soontest läbi… Olen üsna emotsionaalne inimene, aga ma ei tunne just sageli, et olen üdini õnnelik. Seekord laululaste hulgas olin. Ja kui ma praegu sellele tagasi mõtlen, tajun taas õnnevärelust.

Juubelilaulupeo tuli rändab praegu mööda Eestit. 25. juunil jõuab see Mäetagusele ja ma ootan seda ja tule saatjaskonda oma pingi juures. Üks lastekoor tuleb laulma ka − minu sõnu!

Mäletan, kuidas ma lapsepõlves sünnipäevi või jõule ootasin, süda põnevil ja silmad nutuälevil. Praegu on ka selline tunne. Esimest korda saan minagi suurest peost osa. Juubelilaulupeost! Ma saan tuleteelisi tervitada! Saan oma laulu taas kuulata! Saan soojad soovid pidulistele kaasa anda!

See, et ma füüsiliselt Suurel Peol ei osale, ei olegi tähtis. Mõtteis olen ma kohal. Tuhandete särasilmsete laste laulduna kõlavad mu sõnad laulukaare all ja kanduvad üle Eesti.

Mina istun laulupeo kontserdi ajal teleri ees, tundes, kuidas võimas "… helin mul heliseb rinna sees…". See on pidu Eestis. See on pidu minus eneses. Päriselt.

P.S. Lisan siia laulu "Õnn ei tule pikutades" sõnad, äkki keegi tahab kontserdi ajal teleri ees kaasa laulda.

Tean ma ju, et pikutades

õnne ei saa tabada,

aga sabast sikutades

võin ta kinni krabada.

Hoian hoolega, kuid õrnalt;

samas proovin jagada −

ehk siis minu käest või kõrvalt

ta ei taha pageda.

Õnn jääb minuga. On minus

tihkelt, nagu puuhalg pinus.

Õnn ei kanna uhkeid kingi

ega kalleid kasukaid;

õnn käib paljajalu ringi

mööda hinge asumaid.

Õnn on kuuldav värvusirtsus,

nähtav lilleõie sees −

õnnel pole nina kirtsus,

kahlab lumes ta või vees.

Õnn on toas ja õnn on hoovis

kaitsekihiks kurja ees.

Õnn on sõbra õnnesoovis

kaardil siis ... või kirja sees ...