Põlevkivienergeetikast taandumiseks peab valitsusel olema plaan

Erik Gamzejev, ajalehe Põhjarannik peatoimetaja

FOTO: Matti Kämärä

Kallinev elekter, suurem sõltuvus naaberriikidest, maksude laekumise vähenemine, sotsiaalpingete süvenemine Ida-Virumaal − need on vaid osa veebruaris alanud põlevkivienergeetika turult välja tõrjumise negatiivseid mõjusid Eesti ühiskonnale. 

Optimistidele ka midagi positiivset. Võiksime tunda  nüüd end ehk pisut paremini, et Eesti on andnud globaalses mõttes oma mikroskoopilise välkkiire panuse süsinikuheitmete vähendamisse.

Olgugi et sellised suured kasvuhoonegaase õhku paiskvad riigid nagu Hiina, India, Venemaa või USA oma süsiniku jalajälge kaugeltki sama järsult  koomale ei tõmba. Siinsamas Euroopaski jätkavad näiteks nii Poolas kui ka Saksamaal söejaamad oma riikide varustamist vajaliku elektrienergiaga. Riigid kaitsevad oma huve ja majandust.

Sellest, et põlevkivijaamad on saadetud pikaajalisele või igavesele puhkusele, ei vähene Eestis elektrienergia vajadus.  Alates veebruarist on Eesti energiakaubanduse saldo süvenevalt negatiivne. Loogiline tagajärg on seegi, et kui turul on tootjaid vähem, siis tõuseb ka hind.

Suurenevate arvete üle ei rõõmusta ükski kodutarbija. Kuid veelgi halvem sõnum on see nendele ettevõtetele, kelle tootmiskuludest moodustab kaaluka osa elekter. Kui siiani on Eestisse investeerimisel olnud üheks argumendiks ka mõistlik elektri hind, siis edaspidi tuleb arvestada pigem selle kulu kallinemisega. See omakorda hakkab pidurdama kogu majanduse arengut. Muu hulgas ei tasu unustada, et elektrit tarbivad isegi keskkonnasõbraliku templiga elektriautod. 

Põlevkivienergeetika on aastakümneid panustanud tublisti maksutulusid nii riigikassasse kui ka kohalikele omavalitsustele. Püüdsin eelmisel nädalal rahandusministeeriumilt teada saada, kui suur on põlevkivienergeetika kokkutõmbumise mõju riigieelarve tuludele. Vastust veel ei saanud, kuna seda alles arvestatakse. 

Vähem kui 5000 elanikuga Alutaguse vald, kes saab põlevkivi kaevandamise eest ressursitasu, on rehkendused seevastu kiiresti ära teinud ja teab, et ainuüksi sel aastal jääb planeerituga võrreldes eelarvesse laekumata ligikaudu 0,8 miljonit eurot, järgmisel aastal ilmselt juba ligemale kaks miljonit eurot. 

Kui on teada, et põlevkivi kaevandatakse sel aastal vähemalt kolmandiku võrra vähem kui mullu ning elektrijaamades ja kaevandustest on juba koondatud ligikaudu pool tuhat inimest, sajad ootavad järge ning paljud ülejäänutest töötavad osalise koormusega, siis avaldab see negatiivset mõju ka riigituludele. Laekub vähem nii sotsiaalmaksu kui ka tulumaksu, aga ka saastetasusid. Vaevalt et riik saab arvestada ka harjumuspärase 50miljonilise dividendituluga Eesti Energialt. 

Lumepalliefekti võimendab seegi, et töömahud jäävad väiksemaks ka põlevkivienergeetikat teenindavatel ettevõtetel. Osadel neist ongi kaevandused ja elektrijaamad põhilised kliendid. Et palgaraha jääb idavirulastele vähem, saavad vähem hapnikku ka kohalikud ärid. 

Fossiilsete kütusete kasutamiselt taastuvale  energeetikale üleminek toimub üldjuhul enamikus riikides sujuvalt pikema perioodi jooksul. Sel ajal seatakse nii-öelda pehmeid patju nendele piirkondadele, mis selle tagajärjel kõige rohkem kannatavad. Saksamaa peaks näiteks täielikult lõpetama elektri tootmiseks kivisöe kaevandamise 2038. aastaks ja selleks koostatud teekaardi kohaselt läheb üleminek maksma 80 miljardit eurot, millest pool läheb nendele liidumaadele, kus sütt kasutavad elektrijaamad suletakse. 40 miljardit on kavas kulutada elektri hinna tõusu ärahoidmiseks. 

Eestis on seesama üleminek toimumas kohe ja vaid sümboolsete hüvitistega. Mingit selget plaani, kuidas seda teha ja kaasnevaid negatiivseid mõjusid hüvitada, avalikkuse ette toodud pole. Oluline on mõista, et põlevkivienergeetikast taandumine pole ainult tööst ilma jäävate kaevurite ja energeetikute mure, vaid suuremat osa ühiskonnast puudutav tõsiste tagajärgedega muutus.

Siiani on praegune valitsus rääkinud vaid üsna umbmäärasest toetusest põlevkiviõli väärindamise tehasele, mis parimal juhul hakkab tööle 2024. aastal. Kuid arvestades, et sellelgi plaanil on veel üksjagu kahtlejaid ja vastaseid ning valitsus kardab otsustada, siis on mõne aasta lisamine ilmselt asjakohane. Kuidas vahepealne aeg üle elada, on täiesti ebaselge. 

Seoses Ida-Virumaa arendamisega on erineva parteilise koosseisuse valitsustel olnud suuri plaane. Üks oli sisekaitseakadeemia ületoomine Narva. Sellele pani piduri Reformierakond. Isamaa üks juhtfiguure Urmas Reinsalu kavatses Ida-Virumaale üle tuua 1000 riigipalgalist ametikohta. Tema erakonnakaaslane Juhan Parts lubas Ida-Viru tööstusparkidesse 2019. aasta sügiseks 4500 töökohta. Praegu on 700. 

Keskerakondlasest riigihalduse minister Jaak Aab töotas igale Ida-Virumaal töötavale kõrgharidusega noorele inimesele riigipoolse toetuse maksmist. Keskerakond toetas valimisprogrammis ka Paul Kerese nimelise infotehnoloogia kolledži rajamist Narva.

Mitmed erakonnad lubasid suunata põlevkiviettevõtete makstud saastetasud Ida-Virumaa arendamisse. Nüüd, kus Keskerakond on juba kaks ja pool aastat ise võimul,  jõuti järeldusele, et see plaan pole hea.

Riigivõimu poolt Ida-Virumaal kavandatud suurtest sammudest pole tegelikult enamikku astutud isegi pöia pikkuselt. Praegune valitsus on esitanud töövõiduna  Ida-Viru programmi täiendamist 1,6 miljonit euroga. Oluline on täpsustada, et see lisaraha on arvestatud viie aasta peale. 

Kui ühtegi paremat mõtet ei ole, siis oleks mõistlik kasutada aastateks 2019-2023 Ida-Viru programmi broneeritud 20 miljonit eurot võimalikult kiiresti ära piirkonna ettevõtluse toetamiseks ja ka näiteks  kohalike kolledžite paremaks rahastamiseks.  Sel juhul on suurem võimalus, et praegu kaduvate töökohtade asemele uute loomine ja vajalike oskustega inimeste koolitamine ei jää  venima paljude aastate peale. Ja mõne suure otsuse, mis tooks Ida-Virumaal lõpuks positiivse murrangulise  muutuse, võiks praegune valitsusliit samuti  ära teha. 

Ettevõtluse arendamine on lõppude lõpuks ainus asi, mis toidab − nii Ida-Virumaad kui ka Eestit tervikuna.   Valitsusel peab olema selge plaan, kuidas põlevkivienergeetikast taanduda Eesti riigile ja inimestele võimalikult väikeste kahjudega. 

Tagasi üles