Poliitikute tüüpe ühest õhtust

Anvar Samost, ajakirjanik

FOTO: ERR

Edukale poliitikule on oluline oskus võimule saada, kuid ka oskus võimu teostada − mõlemad rasked ülesanded.

Nagu viimase neljapäeva pärastlõuna ja õhtu pöörastest sündmustest nägime, siis esiteks pole Eesti poliitika veel igav Põhjamaa ning teiseks − jätkuvalt on Eestis võimetelt väga erinevaid poliitikuid.

Ei hakka teaduslikuks minema nagu Ott Lumi kunagi poliitikutüüpide klassifikatsiooniga ("Kes on Eestis australopiteek-poliitik, kes tark poliitik?", Postimehes veebruaris 2011 ajalehtede liidu konverentsil peetud ettekande põhjal), aga politseijuhi vallandamiskriisi sündmuste pealt saab piisavalt ainet, et portreesid joonistada ja näiteid esitada. Omal moel oli see üks õhtu nagu terve Eesti (valitsus)poliitika maailm.

Mart Helme ja Martin Helme on kahtlemata aru saanud, et valijate mandaat ehk võim kuulub realiseerimisele, ning teadvustavad sedagi, et poliitiline võim võetakse kergesti konkurentide, ametnike või huvigruppide poolt käest, kui võimu mitte kasutada. See ei saa maas lebada − nagu ei saa lebada Manhattani Viienda avenüü rahvatihkel kõnniteel kümnedollariline pangatäht. Ikka on keegi, kes võtab raha ja võimu üles.

Seepärast on EKRE juhtfiguurid jõuliselt reageerinud, kui nad on tundnud, et ametnikud usuvad harjumuspärase poliitika jätkumist või seavad nende lubatud asjade elluviimist küsimärgi alla või üritavad muutusi pidurdada. "Valimistel on tagajärjed /.../ ja mina võitsin," ütles mäletatavasti USA president Barack Obama ja see võib olla ainus asi, milles EKRE juhid temaga nõus on.

Otsustavust mitte lasta end mandaadi teostamisel segada oli Mart ja Martin Helmel politsei peadirektori puhul küllaga. Küll jäi samal määral puudu oskusest otsustavust realiseerida. Kui ei ole varem bürokraatidega − heas ja halvas − asju ajanud, siis tark poliitik õpib või leiab kiiresti pädevad, mitte üksnes lojaalsed nõustajad. "Jah, minister" pakub häid näiteid, praegusel juhul on niinimetatud Rodeesia kirja juhtum seal kirjeldatutest peaaegu muutmata kohaldatav.

Eestis on nii tegevate seas kui erus poliitikuid, kes on saanud hakkama nii ministri kalendrit täis panema kippuvate, 300-leheküljelisi esitlusi lauale kuhjavate kui olulise info "õiget" ajastamist harrastavate ametnikega. Seetõttu on nad suutnud keskenduda enda eesmärkidele ja neid täita, ametis püsides ja kurnavat meediavõitlust pidamata. On aga palju-palju suurem hulk poliitikuid, kes on ministeeriumi uksest sisenenud erakonna valimisprogrammi peatükiga, kuid sealt edasi pehme anumana võtnud ametnike või lobistide agenda kuju. Oluline on teada, et see ei sega poliitikas pikalt jätkamist ning valijate käest häälte saamist, reeglina.

Häälte saamiseks, ilma mõttetult raha kulutamata, peab poliitikul olema oma lugu. Siis saavad inimesed kandidaadiga suhestuda ning "hääled jäävad külge". Supernäited on siin doktor Vassiljev, Andrus Ansip, Marina Kaljurand. Ka isa ja poeg Helmel on oma lugu väga tugev. Nad on järjekindlad brändi narratiivi hoidmisel. Mõni narratiiv kannatab nõrkusi ja allajäämisi, mõni mitte. Varsti näeme, kuidas Helmetel läheb, aga pigem pakuks, et nende sihtgrupis kellegi ebaõnnestunud vallandamine toetust ei lisa.

Tegelik kangelane on selles loos Jüri Ratas. Tema esindab Eestis haruldast poliitikutüüpi, kannatlikku paljude viisakate sõnadega lõhede kinnikleepijat. Lääne-Euroopas ja eriti Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi tasandi poliitikas on selle grupi lihvitud näiteid palju, Eestis vähe.

Neljapäeval tundus korraks, et peaminister Ratase teise valitsuse eaks jääb 107 päeva. Eks säärast tunnet oleme Ratase puhul varemgi tundnud: kui kolm õde mässasid, kui Reformierakond valimised võitis,  kui Ratas Savisaarele erakonna esimehe valimistel alla jäi, kuid erakonnast ei lahkunud. Aga Ratas rääkis, oli rõhutatult viisakas ja ebamäärane ning jätkas.

Ka nüüd on lihtne esmase emotsiooni pealt öelda, et Ratas sai ränga hoobi. Ta pidi jälle siluma EKRE jama, ta jäeti omaenda valitsuse väiksema partneri poolt olulisest infost ilma ja nii edasi. Aga kui rahulikumalt analüüsida, siis valija nägi enesekindlat peaministrit, kes sundis ülekäte läinud uljast Martin Helmet vabandust paluma ning siis otsustavas toonis noomis ka Mart Helmet ning pani oma rollisooritusele punkti teatega, et võtab siseministri silmast silma ette "järgmisel kolmapäeval".

Kiiret pole, kõik tähtsuse järjekorras.

Tagasi üles