Kui pakkumine on liiga hea, et olla tõsi, siis on üldjuhul tegemist pettusega.
Kas olete kunagi kelmide õnge sattunud?
Sergei Vinogradov:
Olen kelme kohanud küll, kuid meie suhted on lõppenud enamasti lõbusalt. Armastan rääkida ja suhtlen nendega meeleldi, kuulan nad ära ning väljendan oma arvamust. Kuna põhimõtteliselt olen ma ettevalmistatud inimene, pole mind lõksu püüda veel ühelgi "kauplejal" õnnestunud. Muudkui naeratan ja vestlen, aga ei osta neilt midagi ja enda oma käest ka ei anna. Ei tasu nende eest joosta, tuleb lihtsalt heasoovlikkust ilmutada ja neile viisakalt ära öelda.
Inna Näppi:
Minul ei ole seda ette tulnud, aga mu ema tellis ükskord "tasuta" toidulisandeid, mille eest, nagu selgus, ei tulnud mitte ainult maksta, vaid kogunesid ka viivised. Õnneks saime sellele õigel ajal jaole ning hoiatasime ema rangelt, et ta võõraid ei kuulaks. Nüüd juhtub mõnikord, et isegi kui asja pärast helistatakse, vastab ema: "Ma ei saa rääkida, olen hõivatud." Sai õppetunni ja kardab nüüd kõike. Kui mulle võõralt telefoninumbrilt helistatakse, siis vaatan alati esimesi numbreid, võõrastele numbritele aga ei vasta ma tavaliselt üldse.
Jelena Zahharova:
Olen kuulnud igasuguseid lugusid, kuid ise pole kelmide õnge läinud. Ehkki helistatud ja kodus käidud on küll. Püüan kahtlaste inimestega tänavail mitte suhelda, kodus aga on lihtsam: meil on suur koer, kes võõraid tuppa ei lase.
Veera Veršinina:
Pole kunagi ette tulnud. Olen raadiost küll kuulnud, et kelmusejuhtumid on sagenenud, ent loodan, et minuga sellised asjad ei juhtu, sest kahtlaste inimestega ma ei räägi ning tänavalt või telefoni teel midagi ei osta ka.
Jelena Davudova:
Pole ette tulnud. Võib-olla selliseid olukordi ongi, kuid mina olen neist tänu jumalale seni pääsenud. Kui mul midagi vaja on, siis lähen ise poodi ja ostan.