Tiit Salvan: "Vallavolikogu istung või sõjaväeline konverents?"

Tiit Salvan, Toila vallavolikogu liige, Isamaa

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Tõejärgne ajastu ning sõjaväeline juhtimisstiil on jõudnud Toila valda. See juhtus samal ajal Roland Peetsi asumisega Toila vallavolikogu eesotsa. Miks ma nii arvan ja milles see väljendub?

Avatud ja demokraatlikku vallajuhtimist lubanud endine piirivalveameti juht on praeguseks moodustanud enda ümber vankumatu ringi saadikutest, kes mis tahes otsuste vastuvõtmise juures just väga pikalt ei juurdle. Vähemasti mitte volikogu istungitel.

Volikogu liikmed on lausa saanud kiita selle eest, kui kiiresti on järjekordne istung läbi viidud, nii et mitte keegi ei ole seda oma mõttetute küsimustega venitanud. On saanud juba pikaajaliseks tavaks, et kui keegi üldse midagi eelnõu kohta küsib või ettepanekuid teeb, olen see mina ja haruharva keegi volikogu esimehe pikast temale ustavate valimisliitu Ühtne Vald kuuluvate saadikute reast. Viimasel volikogul oli üheks erandiks vaid reklaamimaksu eelnõu, mille osas tekkis arutelu.

Avatud ja demokraatlikku vallajuhtimist lubanud endine piirivalveameti juht on praeguseks moodustanud enda ümber vankumatu ringi saadikutest, kes mis tahes otsuste vastuvõtmise juures just väga pikalt ei juurdle.

Miks see nii on? Kas on varem juba kokku lepitud, et mistahes ettepanekute või ka kriitika puhul eelnõu suhtes oma meelt ei muudeta ning mingit arutelu ei avata või keerulisemate ja süvenemist nõudvate eelnõude puhul saadikud lihtsalt ei vaevu end teemaga kurssi viima ning kindluse mõttes hääletavad eelnõu poolt - noh nii igaks juhuks.

Jääb veel üle kolmas võimalus, mille kohaselt on lubatud kõigile ustavatele hääletajatele säilitada nende positsioon kas valla hallatavas asutuses, juhtorganis või mistahes muus rollis. Igatahes on olemas mingi müstiline element, mis vankumatu järjekindlusega lubab volikogu laualt läbi lasta suurema aruteluta kõik, mis sinna jõudnud on. Täpselt nagu sõjaväes ja sõduritele omaselt.

Üks markantsemaid näiteid tõepainutamisest, et mitte öelda valetamisest, jääb käesolevasse kevadesse, kui volikogu 2019. aasta vallaeelarvet menetledes jättis tuimalt arvestamata hariduskomisjoni ettepanekud eelarve sisu kohta. Toimunust sai lugeda ka Põhjaranniku artiklist, milles volikogu esimehe sõnutsi on see "Salvani jauramine".

"Jauramine" seisnes selles, et 2019. aasta eelarves ei olnud isegi kaalutud Pühajõe kiriku katuse remondi toetuseks 10 000 euro eraldamist omafinantseeringu katteks, kuigi sellekohase ettepaneku oli hariduskomisjon aegsasti teinud. "Eelarve menetluse ajaks polnud ühtegi taotlust laekunud, et seda kirikut oleks tarvis toetada," võisime lugeda Põhjarannikust volikogu esimehe sõnumit. Kas keegi meist valetas? Kus on tõde? Olgu mainitud, selle loo järel volikogu esimees vabandas, aga mitte siin, leheveergudel.

Toila valda juhtiv keskerakondlik valimisliit on lubanud tähtsustada ajaloolist kultuuripärandit ning väärtustada omaalgatuslikku koostööd, korraldada külades ja alevikes külavanemate valimised... Paraku on jätkuvalt süvenevaks probleemiks, et need mainitud lubadused ja terve lehekülg veel paremaid ideid pole saanud igapäevases elus ei jalgu ega karke alla ning minu hinnangul praeguse töökultuuri valguses ei saagi mitte kunagi.

Ausa ja demokraatliku vallajuhtimise oreooli kandev juhtkond ei ole pidanud ka paljuks panna volikogu revisjonikomisjoni juhtima valitseva liidu Ühtne Vald liikmeid. Nii saime teada 28. augusti volikogus, et seesama revisjonikomisjon hakkab uurima asjaolusid, kuidas ikkagi sai juhtuda nii, et 2019. aasta jooksul on vald teinud kulutusi, milleks volikogu alles sellelsamal istungil loa annab − paraku küll tagantjärele.

Noh, nii igaks juhuks, mis sellest, et kulutusi on tehtud ebaseaduslikult ja finantsdistsipliini rikkudes, võttis volikogu siiski vastu otsuse kulutuste tegemiseks tagantjärele, kiites kõik tehtu heaks. Absurdne!

Minu sõnum volikogu istungil liikmetele, et me otsustame praegu legaliseerida alusetult tehtud tehingud, ei tekitanud vähimatki tähelepanu või ärevust. Kas me kõik ikka saime viimasel istungil aru, mille poolt me hääletasime? Ilmselt ei. Aga revisjonikomisjonile jõudu, igatahes!

Hea tava kohaselt ei allu volikogu revisjonikomisjoni juhtimine võimulolevale erakonnale või liidule. Meie aasta läbi avatud vallas sellise üldtunnustatud tava eiramine probleemiks ei ole, nagu ka mitmete teiste tavade unustamine. Aga miks on nii? Kas meie valla kodanikel polegi õigus kuuluda euroopalikku kultuuriruumi? Igatahes ei muretse ega seisa selle eest meie volikogu.

Ma olen olnud Toila valla juht kümmekond aastat, hulk aega tagasi, enne valdade ühendamist. Olen teinud vallavanema ja volikogu juhina jõupingutusi, et vald hoiaks oma kodanikke, arvestaks nende vajadusi ja ootusi ning valla otsused vaataks kaugemale kui järgmiste valimisteni. Paraku näen, kuidas me liigume järjest suuremasse näilise heaolu rappa ja nüüd juba kolm korda suurema vallana.

Ma soovin, et inimesed, kes peavad tegema otsuseid valla elanike huvides, ärkaks üles tardunest. Et võetaks selge hoiak ja julgetaks küsida küsimusi, mis volikogulasi endid ning vallakodanikke tegelikult huvitavad. Kurb on vaadata, kuidas hääletamise ajal saab nii mõnegi hääletaja näolt lugeda, et ega siin selle otsusega kõik hästi ei ole, aga no mis ma siin praalin, seekord hääletan ikka poolt. 

Lõpetame ära sellised formaalsed kokkutulekud, head rahvasaadikud! Volikogu ei ole sõjavägi ja vald pole sõjaväestaap. Hakakem tegutsema vallarahva huvides, mitte kujuteldava staabi käsuliinis!

Tagasi üles