JUHTKIRI: Tööohutus on tähtsam kui karistamine

Kohtusaal.

FOTO: Elmo Riig / Scanpix

Sel nädalal, mil laiema avalikkuse tähelepanu oli suunatud uudistele, mis rääkisid Estonia kaevanduse kaevurite eesootavast masskoondamisest, jõudis kohtus lõpule samas kaevanduses rohkem kui viis ja pool aastat tagasi toimunud õnnetuse uurimine. Selles õnnetuses said hukka kaks noort ja elujõus meest. 

See oli väga ebatavaline lugu. Algul käis hukkunute leskedel tsiviilvaidlus kaevandusettevõttega, kes ei soovinud esialgu maksta hukkunud kaevurite peredele hüvitist, millele neil kollektiivlepingu järgi õigus oli. Tööandja seisukohalt oli hukkunute enda vastutuse osa õnnetuse eest üsna suur. 

Kui selles vaidluses hukkunute omastega kokkuleppele saadi, jõudis kohtuni kriminaalmenetlus. Erakordne oli juhtum juba selle tõttu, et kriminaalsüüdistusega pole sääraste juhtumite puhul varem teadaolevalt ettevõtet kohtu alla antud. Süüdistuseks töötervishoiu- ja tööohutusnõuete eiramine, kui sellega on ettevaatamatusest põhjustatud inimese surm. 

Kui Põhjarannik enne kohtuprotsessi küsis, mis on tööandja kohtu alla andmise eesmärk, vastas prokurör Sigrid Nurm: "Tööandjad kasutavad töölisi endale kasumi teenimise eesmärgil. Kuid osa sellest kasumist tuleb kasutada selleks, et töötajatel oleks ohutu tööl käia. Sest kui ettevõtja saab endale lubada, et ta ei panusta tööohutusse, saab ta turueelise töötajate turvalisuse arvel."

Seekord ettevõtte ega selle juhtivtöötajate tegevuses/tegevusetuses kohus süüd ei tuvastanud, kuna kohtu arvates polnud lõpuni selge konkreetne surma põhjus. Ent uuel aastal on algamas uus kohtuprotsess õnnetuse asjus, mis tegelikult leidis aset juba enne käesoleva kahe kaevuri surmajuhtumit ning millel olid ka tunnistajad ja mille asjaolud peaksid olema selged. 

Ent olulisem kui kellegi tagantjärele karistamine on nende juhtumite puhul see, kui ettevõttes on tehtud järeldusi ning oluliselt parandatud tööohutust. Kuigi tööõnnetusi on kaevanduses olnud hiljemgi, on need surmajuhtumid seal seni jäänud viimasteks.  

Tagasi üles