Sotsid on ehtsa populismiga tegelema asunud

Dmitri Dmitrijev, Ida-Virumaa toetusrühma esimees Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Ma usun, et ei avasta Ameerikat, kui ütlen, et seadusi luuakse olemasolevat olukorda arvesse võttes, analüüsides enne põhjalikult paljusid andmeid ning lähtudes ka tulevikuprognoosidest. Kahjuks ei taha mõned poliitikud tegelikku olukorda näha või siis moonutavad seda sihilikult.

Sel nädalal on ajakirjanduses aktiivselt kajastatud riigikogus tagasi lükatud sotsiaaldemokraatide ettepanekut suunata 25% kogutud keskkonnatasudest Ida-Virumaale. Esmapilgul lihtne ning − mis põhiline − helde ettepanek. Ent nagu öeldakse, peitub saatan detailides. Need, kes ei tahtnud kulutada oma aega sellele, et olukorda veidigi süüvida, olid hämmeldunud, et sotside eelnõu tagasi lükati.

Minu palvel analüüsis riigikogu õigus- ja analüüsiosakond seda seaduseelnõu ning avastas sellest nii mitmeid tehnilisi vigu kui ka täpsustamist vajavaid kohti. Sellele ma riigikogu istungil osutasingi.

Populistlike algatustega välja tulles on sotsid valmis mängima inimeste tunnetega.

Esialgu Keskerakonna idee − enne seda kui toimus järsk langus põlevkivienergeetikas − seisnes selles, et suunata Ida-Virumaale ligikaudu 25 protsenti põlevkiviettevõtete makstavatest saastetasudest. Just sellist sõnastust kasutas ka Katri Raik Põhjarannikule antud kommentaaris, rääkides sotside algatusest. 

Raik kinnitas, et põlevkivi kaevandamise ja töötlemisega seotud maksude senisest õiglasem ümberjaotamine tooks Ida-Virumaale igal aastal juurde ligikaudu 20 miljonit eurot. Jah, varem võib-olla küll, ent mitte praegu. 

Asi on selles, et oma ettekandes tuginesid sotsiaaldemokraadid kõvasti vananenud, 2017. aasta näitajatele, mil põlevkivi kaevandmine ja töötlemine olid tipus. Seda, mis põlevkivisektoris praegu toimub, teame me kõik: põlevkivi kaevandamise mahud on kukkunud 16 miljonilt tonnilt kaheksale miljonile. Mis stabiilsest regiooni rahastamisest, nagu väidavad sotsid, saab tänu sellele algatusele rääkida, kui praegune olukord on niivõrd ebastabiilne ning puuduvad keskkonnatasude laekumiste analüüsid ja prognoosid?

Samas pani Raigi erakonnakaaslane Ossinovski oma formuleeringutes ühte patta kõikvõimalikud riigieelarvesse laekuvad keskkonnatasud (maavarade, sh põlevkivi kaevandamisõiguse tasu, veeressursside kasutamise tasu, kalapüügi- ja jahipidamisõiguse tasu, aga ka keskkonna saastamise tasu). Seega ei mõista sotsid isegi päris hästi, mida nad räägivad.

Tuletan meelde, et riigikogu eelmise koosseisu ajal, kui arutati keskkonnatasude seaduse muutmist (660SE), tegi Ida-Virumaa omavalitsuste liit sellesse parandusi, mille kohaselt pidid paljud Kirde-Eesti omavalitsused alates 2020. aasta 1. jaanuarist igal aastal saama rohkem kui 2,5 miljonit eurot lisaks nendele eraldistele, mida nendesamade tasude arvelt juba said. 

Siis asusid sotsiaaldemokraadid eesotsas parlamendi keskkonnakomisjoni esimehe Rainer Vakraga selle muudatuse kohta teravat kriitikat tegema. Ent me arutasime seda küsimust aktiivselt nii koalitsiooni kui ka opositsiooni esindajatega ning lõpptulemusena sai see seadus vastu võetud.

Siis, kui sotsidel oli reaalne võimalus asuda regiooni saatusega tegelema, nad seda ei teinud.

Alates 2016. aasta lõpust, pärast valitsusse pääsemist, hakkasime tegema mitmeid konkreetseid samme Ida-Virumaa arendamiseks. Ühes kohalike omavalitsuste ja ettevõtete esindajatega rääkisime läbi Ida-Virumaa arengusuunad ning püstitasime konkreetsed eesmärgid. Ida-Virumaale aastatel 2016-2019 tehtud investeeringute maht moodustab ligikaudu 200 miljonit eurot.

Ida-Virumaa haridusvaldkonda suunati ligikaudu 40 miljonit eurot. Sotsiaalsfääri tehtud investeeringute maht oli 33,7 miljonit eurot ning raha läks tervisekeskuste taristu rajamiseks ning keskhaigla taristu nüüdisajastamiseks. Kergliiklusteede ehitamiseks suunati Ida-Virumaale infrastuktuuriprojektide raames 11,7 miljonit eurot, maanteede rekonstrueerimiseks 14 miljonit ja raudteede rekonstrueerimiseks 17,9 miljonit eurot. Ning me kasvatame eri ministeeriumide kaudu meie maakonda tulevate investeeringute mahtu pidevalt.

Praegu on esmatähtis ülesanne põlevkivisektori alleshoidmine ning paralleelselt elektrienergia tootmiseks alternatiivsete võimaluste otsimine. Valitsus kaalub võimalust toetada põlevkiviõli eelrafineerimise tehase rajamist, tänu millele saab võimalikuks põlevkivisektori ajakohastamine ning seega ka põlevkivitööstuse ja töökohtade säilitamine regioonis.

Olen nõus oma kolleegi, Ida-Viru endise maavanema Riho Breiveliga, kes märkis istungil, et praeguses põlevkivisektori kriisiolukorras ja lähitulevikuks tehtavate trööstitute prognooside tõttu ei ole need 25 protsenti, millest sotsid räägivad, piisav summa. Lähtuda ei tule mitte protsentidest, vaid absoluutväärtustest. Küsimus ei ole mitte 25 protsendis, vaid kujunenud olukorras paindlike otsuste tegemises ja vajaduses suunata rohkem raha regiooni probleemide lahendamiseks.

Praegu teevad sotsid kõikvõimalikke katseid − nende eetilisele küljele seejuures eriliselt keskendumata −, et oma madalat reitingut tõsta. Tulles välja populistlike algatustega, on nad valmis mängima nende inimeste tunnetega, kelle heaolu sõltub otseselt põlevkivisektori olemasolust.

Kui sotsid tahtsid, et nende seaduseelnõu läbi läheks, siis miks nad tulid oma algatusega lagedale alles pärast seda, kui eelarve eelnõu oli juba koostatud? Peale selle olnuks vaja pidada aktiivseid läbirääkimisi parlamendi kõikide poliitiliste jõududega, ent seda ei tehtud samuti, nagu ei korraldatud ka mingeid andmeanalüüse.

Veel üks küsimus: miks ei läinud sotsiaaldemokraadid selle seaduseelnõuga riigikogusse siis, kui nad veel valitsuses olid? Sotsidele esitatud küsimusele, kas keskkonnakomisjonis analüüsiti maksude laekumist lähiaastatel, võttes seejuures arvesse olukorda põlevkivisektoris, oli vastus "ei". Nii et mida siin üldse rääkida?

Minu vastus on: finantsiline toetus Ida-Virumaale hakkab pidevalt kasvama ning mõningad kokkulepped regionaalpoliitika vallas on selleks olemas!