Praegu on esmatähtis ülesanne põlevkivisektori alleshoidmine ning paralleelselt elektrienergia tootmiseks alternatiivsete võimaluste otsimine. Valitsus kaalub võimalust toetada põlevkiviõli eelrafineerimise tehase rajamist, tänu millele saab võimalikuks põlevkivisektori ajakohastamine ning seega ka põlevkivitööstuse ja töökohtade säilitamine regioonis.
Olen nõus oma kolleegi, Ida-Viru endise maavanema Riho Breiveliga, kes märkis istungil, et praeguses põlevkivisektori kriisiolukorras ja lähitulevikuks tehtavate trööstitute prognooside tõttu ei ole need 25 protsenti, millest sotsid räägivad, piisav summa. Lähtuda ei tule mitte protsentidest, vaid absoluutväärtustest. Küsimus ei ole mitte 25 protsendis, vaid kujunenud olukorras paindlike otsuste tegemises ja vajaduses suunata rohkem raha regiooni probleemide lahendamiseks.
Praegu teevad sotsid kõikvõimalikke katseid − nende eetilisele küljele seejuures eriliselt keskendumata −, et oma madalat reitingut tõsta. Tulles välja populistlike algatustega, on nad valmis mängima nende inimeste tunnetega, kelle heaolu sõltub otseselt põlevkivisektori olemasolust.
Kui sotsid tahtsid, et nende seaduseelnõu läbi läheks, siis miks nad tulid oma algatusega lagedale alles pärast seda, kui eelarve eelnõu oli juba koostatud? Peale selle olnuks vaja pidada aktiivseid läbirääkimisi parlamendi kõikide poliitiliste jõududega, ent seda ei tehtud samuti, nagu ei korraldatud ka mingeid andmeanalüüse.
Veel üks küsimus: miks ei läinud sotsiaaldemokraadid selle seaduseelnõuga riigikogusse siis, kui nad veel valitsuses olid? Sotsidele esitatud küsimusele, kas keskkonnakomisjonis analüüsiti maksude laekumist lähiaastatel, võttes seejuures arvesse olukorda põlevkivisektoris, oli vastus "ei". Nii et mida siin üldse rääkida?
Minu vastus on: finantsiline toetus Ida-Virumaale hakkab pidevalt kasvama ning mõningad kokkulepped regionaalpoliitika vallas on selleks olemas!