Miks ma jätsin hääletamata sotside ettepaneku poolt

Riho Breivel, riigikogu liige, EKRE

FOTO: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Ma olen alati seisnud ja seisan ka täna selle eest, et just Ida-Virumaa on see piirkond, kus nii riigipoolne suhtumine kui reaalselt eraldatavad toetused peavad olema niisugusel tasemel, et need ka tegelikult toetavad maakonna arengut.

Nüüd, kui vaatame sotsiaaldemokraatide ettepanekut [25 protsendi kogutud keskkonnatasudest suunamisest Ida-Virumaa programmi], siis ei ole see tegelikult meede, mis tagab süsteemse ja järjepideva rahastamise skeemi. See lahendus on seotud ressurssidega, mida meie kandis maapõuest välja võetakse, ja nende eest makstavate keskkonnatasudega. Teame aga, et kliimaneutraalsust taga ajades on juba praegu suur surve põlevkivitootmisele. See tähendab, et fikseeritud protsent annab võimaluse demagoogiliselt väita, et Ida-Viru saab kokkulepitult 25% ja olge rahul.

Aja möödudes muutub see 25% aina lahjemaks. See aga tähendab, et rahastuse säilitamiseks ja sellekohase mudeli loomiseks peavad olema arvesse võetud kõik aspektid, mis rahastust mõjutavad. Rumal on panna praegu selle otsuse seadustamisega kinni paindliku võimaluse väljatöötamine ja vastuvõtmine.

Tuleb ka arvestada, et mõjud meie regiooni elanikele ja keskkonnale ei ole tänase päeva tekkelised, sellest tulenevalt peab ka regionaalprogrammi rahastus olema lahti seotud praegusest ajaperioodist.

See on selge, et ei saa rahul olla praegu kehtiva rahaeraldamise süsteemiga ja kindlasti tuleb leida õiglane põlevkivi kaevandamise ja töötlemisega seotud maksude ümberjaotamine Ida-Virumaale, kuid rahastamise sidumine keskkonnamaksude laekumisega ei ole pikemas perspektiivis mõistlik.

Samas ei tõuse minu käsi ka hääletama vastu võimalusele saada raha juurde meie regionaalprogrammi täitmiseks, kuid nagu ütles Piibeleht Vestmannile: "Ma võtan kuulda ainult head nõu."

Tagasi üles