Erik Puura: "Kas Euroopa Liit ei ole natuke naiivne?"

Erik Puura kinnitab, et toetab Euroopa Liidu kliimapoliitikat väga, aga küsib samas, kas Euroopa Liit ei ole natuke naiivne, arvates, et kui ise kõik väga korralikult teha, siis teised maailmas teevad samamoodi. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Tartu ülikooli arendusprorektori ja keskkonnateadlase Erik Puura arvates ei parane maakera kliima olukord oluliselt, kui vaid Euroopa sellega tegeleb, aga arenguriikides toimub samal ajal tarbimise tormilisest kasvust tulenev suur pööre keskkonna halvenemise suunas. 

Mida teie arvates üleminekul kliimaneutraalsuse poole võiks teha teisiti?

Ma väga toetan Euroopa Liidu kliimapoliitikat, aga ma küsin samas, kas Euroopa Liit ei ole natuke naiivne, arvates, et kui ise kõik väga korralikult teha, siis teised maailmas teevad samamoodi.

Minule on pigem küsimus, kuidas arenguriikides, aga ka Hiinas, Indias, Malaisias, Brasiilias, Mehhikos ja teiste riikides, kus kõik tahavad tarbimist suurendada, toimuks see nõnda, et tarbimise kasvades emissioonid ja mõjud mitte ainult kliimale, vaid kogu keskkonnale ei kasvaks.   

Selliseid plastijõgesid, nagu me näeme nii Hiinas, Malaisias kui ka Lõuna-Ameerikas, veel viis aastat tagasi ei olnud. Toimunud on suur pööre keskkonna halvenemise suunas. Me peame kõik need protsessid kuidagi ümber pöörama. Kas on kasu sellest, et Euroopa on ülejäänud maailmaga võrreldes selline nii-öelda intelligentne ja õnnistatud saar, või hakkab kogu maailm sedamoodi talitama? 

Või see saar ise hävib seetõttu konkurentsis teistega, kui teised keskkonnareeglite osas järele ei tule?

See on teine teema. Kui läheme rohemajandusele, kas selline tööstusrevolutsioon peab vastu, kas viib selliste uute tehnoloogiateni, mida saame eksportida mujale maailma, või vastupidi − majanduses tekivad tagasilöögid? Näiteks Hiina areneb üha kiiremini edasi ja ostab ülejäänud maailma kokku ning kui ka Euroopas tuleb järgmine majanduslangus, siis ostetatakse üles ka meie ettevõtted.

Näiteks lennundus plaanib aastaks 2035 kasvada praegusega võrreldes kahekordseks. Kiiresti kasvav IT-sektor põhjustab elektritarbimise ja ühtlasi emissioonide kasvu väga palju. 

Need globaalsed trendid ei ole sellised, kus ma näeksin, et see tooks kaasa keskkonna paranemise. Ma ise ei ole leidnud selles dilemmas lahendusi. Aga arvestades seda, et noored inimesed on aktiveerunud, siis minu kõige suurem lootus ongi noorte inimeste aktiivsusel ja teadlikkusel. See võiks viia sellise tarbimiseni, mis muudaks ka tootjaid, et tarbitaks keskkonnasõbralikke toiduaineid, rõivaid ja energiat.

Eestis toimub põlevkivitööstuse jalajälje koomaletõmbamine väga kiiresti. Kuidas siin selleks sotsiaal-majanduslikult valmis ollakse? Või tabas see meid selles osas ikkagi välguna?

Kindlasti. See statistika tuleb. Kui me seni olime CO2 emissioonide poolest ühe elaniku kohta maailmas 13. kohal, siis põlevkivi põletamine elektrijaamades on tänavu järsult vähenenud ning järgmistes edetabelites oleme juba ilmselt oluliselt tagapool. 

Kas Eesti on juba praegu saavutamas 2030. aastaks seatud eesmärki vähendada kasvuhoonegaaside kogust 70 protsenti, võrreldes 1990. aastaga?

Seda ka kindlasti. Aga on ka tunduvalt radikaalsemaid keskkonnaaktiviste, kes ütlevad, et paneme kõik kinni, ja kohe. Aga nad ei paku mingeid lahendusi, sest nendele ei ole ka tuumajaam ega muud elektri tootmise viisid lahendused. Kui me tahame näiteks transpordisektori viia vesinikuenergeetikale, siis see on konkreetne plaan, mille keegi peab ära tegema, ja see maksab. Kui väike Eesti hakkaks seda üksi tegema, siis oleks see kindlasti väga-väga kallis. 

Kas põlevkivist on võimalik teha nutikamaid tooteid, mil oleks nii arvestatavat mahtu kui ka majanduslikku kasu, aga mille peale seni saja aastaga pole veel tuldud, või ongi põlevkiviõli väärindamine eelrafineerimistehases lagi?

Ühest küljest on, aga teisest küljest on mul tunne, et teadlased saaksid rohkem teha. Aga teadlased ei ole vabad, kuna rakendusuuringuid toetatakse Euroopa Liidu maksumaksjate projektidest, kus tuleb kirja panna, millist tulemust sa tahad saavutada, siis saab raha.

Ent eksperimentaalteadus on selline, kus võiks olla selline labor, mis eksperimenteerib mitte ainult põlevkivi, vaid ka teiste meie maavaradega − näiteks diktüoneemaargiliit. Ja siin on veel võimalusi.

Fosforiit?

Sellega väga palju eksperimenteerida pole vaja, sest fosfor läheb ikkagi väetisteks. Aga kindlasti saab uurida kaevandamistehnoloogiaid ja fosforiidist metallide eraldamise tehnoloogiaid. Kuid seda kõike ei saa teha projektipõhiselt ja niimoodi, et ma olen nagu pidevalt ahistatud ja ebakindel teadlasena. 

Kuidas üles ehitada sellised eksperimentaallaborid, mis on ka ettevõtete huvides, et neisse usutakse ja mõte oleks samal ajal vaba, siis see võiks olla lahendus. Praegu oleme kohutavalt projektipõhised. 

Ettevõtted ei jõua eksperimentaaluuringuid kinni maksta, kuna eduvõimalus on suures osas loterii?

Kindlasti on see suure riskiga ettevõtmine ja kui palju Eestis selliseid teadlasi on. Aga kui nad oleksid koondatud sellisesse eksperimentaallaborisse, siis ma arvan, et sellest võiks midagi tulla. Teadusraha oleks võimalik kasutada palju mõtestatumalt.

Kas teie seisukohast tundub põlevkiviõli eelrafineerimistehase rajamine põlevkivitööstuse mõistliku arenguteena, arvestades nii kliimapoliitikat kui ka Eesti senist kogemust?

See on nii ja naa. Kui võtame praegu majanduse ja töökohad, siis see on kindlasti positiivne. Kui võtame kliimaneutraalsuse eesmärgi, siis on küsimus, kas on midagi, mis seda kompenseerib.

See tähendab, et heitmete edetabelites ei pruugi meie koht paraneda nii kiiresti, nagu mõned tahaksid. Samas on CO2 heitmete emissioonide edetabelis ühe elaniku kohta meist veelgi kehvemal positsioonil sellised riigid nagu näiteks Austraalia või Araabia Ühendemiraadid, mis mulle esimesena meelde tulevad.  Kuidas meie nendesse suhtume? Kui toredad riigid nad on või majaduslikult tugevad ja miks me käime seal sageli. 

Ei saa öelda, et tegu oleks õnnetute riikidega: ÜRO õnnelike riikide edetabelites on nad meist eespool (Austraalia 11., Araabia Ühendemiraadid 21. ja Eesti 55. kohal).

Nojah. Mind kummitabki kõige rohkem see, et kui suudame Euroopa Liidu eesmärgid täita, siis kuidas ikkagi ülejäänud maailm sellega kaasa tuleb. Arenguriikides, kus tuleb inimesi kõvasti juurde, on surve tarbimise kasvule endiselt väga ilmne.