Saada vihje

Vikerkaar ja tulevärk

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Nikolai Pavlenko, ajakirjanik ja tõlkija
Nikolai Pavlenko, ajakirjanik ja tõlkija Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Vikerjad värvid kaarduvad taevasel väel lootuse loogaks

(Virve Osila "Juuli")

Kasutan neid Virve Osila ridu kalendermärkmikust "Püüa päeva!" epigraafina mitmel põhjusel.

Esiteks iseloomustab üht tõelist poeeti see, et ta oskab ühe-kahe reaga edasi anda seda, milleks teisel tuleb kirjutada terve romaan. Teiseks rahvuslik vaim − see pole mitte mingisugune abstraktsioon, vaid konkreetsed inimesed, kes konkreetsete tegudega seda demonstreerivad. Virve Osila on eesti vaimu vääriline kandja. Kolmandaks: inimene, kelleta ma Ida-Virumaa ja kogu Eesti vaimuelu ettegi kujutada ei suuda − Virve Osila − tähistab 11. novembril oma sünnipäeva ning ma otsustasin juhust kasutada ja seda tema sõpradele meelde tuletada.

Ma ei kavatse selle artikliga Virvele ülistuslaule laulma hakata − kõik oma soojad soovid ütlen ma talle siis, kui temaga isiklikult kohtun. Jutt on muust.

Formaalselt ei tõrju ju keegi dialoogi, ent sageli peetakse seda nagu selles anekdoodis, kus naine teatab mehele: "Sa tahtsid minuga rääkida? No ole siis vait, istu ja kuula!"

Kõikide ühiskondlike protsesside (eriti integratsiooni) alus on dialoog. Meil võivad olla kõige erisugusemad, vahel ka risti vastupidised arvamused, ent põhiline on siiski soov rääkida, kompromisse otsida ja leida. Kui järele mõelda, siis sisuliselt ühiskond ise ongi kompromiss erisuguste sotsiaalsete, professionaalsete, religioossete ja muude rühmade vahel.

Niisiis on Virve Osila tuline patrioot ja eesti keelde armunud inimene, kes oskab teisi kuulata ning − mis peamine − püüab neid siiralt mõista, selle sõna otseses ja kõige laiemas tähenduses. Selle kinnituseks on Osila tehtud vene keeles luuletavate poeetide tõlked eesti keelde. Säärasest siirusest on tänapäeval kahjuks saanud suur defitsiit. Formaalselt ei tõrju ju keegi dialoogi, ent sageli peetakse seda nagu selles anekdoodis, kus naine teatab mehele: "Sa tahtsid minuga rääkida? No ole siis vait, istu ja kuula!"

Olen juba korduvalt öelnud ja kirjutanud, et murel eesti keele ja kultuuri, sellesama eesti vaimu säilimise pärast on tõepoolest alust. Ent nagu ettevõtja Toomas Leis Saare maakonna päevalehes Meie Maa õigesti märkis: "Ma sooviks, et Eesti lippu lehvitataks uhkusega, aga mitte sõjakuse ja vihaga."

Narva eesti keele maja avamisest kõneleva uudise peakiri "Narva sai uue kaitsekindluse" kõlab kui rindeteade (Õhtuleht, 2. oktoober 2019). Stopp! Kusagil oleksin seda juba nagu kuulnud... Ahjaa, Kohtla-Järve riigigümnaasiumi loomise arutelu käigus. Mulle on mõistetamatu, miks kasutatakse kahe Ida-Virumaal tõepoolest väga vajaliku asutuse vajaduse üle arutledes sõjalis-kaitselist terminoloogiat? Kelle eest me end kaitseme? Vene keele eest, mis eri põhjustel on kümnete tuhandete Eestis elavate inimeste emakeel?

Lisaks õigustatud üleskutsetele eesti keelt õppida näen ma hoolimatust ja varjamatut mitteaustust vene keele vastu. Mul on tohutul hulgal selliseid näiteid, kus eesti keele õpetaja, inimene, kelle emakeel on vene keel, räägib ja kirjutab vene keeles vigadega, mis on andestamatud isegi koolilapse puhul. Säärane keele süvaõpe minus austust ei tekita.

Tahan rõhutada, et nii Kohtla-Järve gümnaasiumi kui Narva eesti keele maja avamisel on tohutu tähtsus mitte ainult eesti keele, kultuuri ja vaimu säilitamise seisukohast, vaid see on sama oluline ka siin elavatele vene keelt kõnelevatele inimestele.

Probleemid ulatuvad juba ammu keeleõppe piirest väljapoole. Spetsialistid kinnitavad, et isegi varblase võib rääkima panna. Tuleb vaid see mitte just kõige targem linnuke pista puuri, kuhu valgus sisse ei pääse, ning mõne kuu jooksul puuri kõrval seistes üht ja sama fraasi korrutada. Inimeste puhul sellist "metoodikat" kasutada ei saa, normaalne inimene läheb juba nädala möödudes hulluks.

Inimeses tuleb huvi äratada. Kes peab seda tegema? Muidugi õpetaja, ent siin ignoreeritakse pahatihti seda tõde, et hea keeleoskus või isegi kahe keele oskus ei garanteeri seda, et õpe on tulemuslik. Raske on prognoosida, kuivõrd mõjus saab olema uus eesti keele õppe kampaania ning kas see tegevus on ka tegelikkuses mitmekesine. Esialgu näen ma konkreetsetest positiivsetest tulemustest vaid seda, et suurele hulgale eesti keele õpetajatele on tagatud töö.

Üleüldse meenutavad säärased kärarikkad kampaaniad mulle aastavahetuse ilutulestikke, mis nõuavad küll suuri kulutusi, kuid on peomeeleolu loomiseks kahtlemata vajalikud. Ent varem või hiljem jõuab taas kätte argipäev ning kui kogu raha on kulunud efektsele tulevärgile, siis jääb taevavõlvi kaunistama vaid vikerkaar.

Tagasi üles