Ida-Virumaalt riigikogusse valitud võimuliitu kuuluvad saadikud on poole aastaga jätnud endast maha üsna kahvatu jälje.
JUHTKIRI Kes on Ida-Virumaa säravad eestkõnelejad?
Keskerakondlane Martin Repinski vilksatab aeg-ajalt oma eraeluliste seiklustega seltskonnaajakirjanduses. Tema erakonnakaaslaste Dmitri Dmitrijevi ja Mihhail Stalnuhhini tegemistest pole eriti midagi kuulda, nagu ka EKRE nimekirjas Toompeale valitud Riho Breivelist või Isamaa leeris asendusliikmena parlamenti pääsenud Siim Kiislerist.
Püüdes mõelda positiivselt, võiks arvata, et kuluaarides pingutavad nad kõvasti maakonna huvide eest, kuid ei näita seda vähimalgi moel välja. Aga see tagasihoidlikkuse argument ei ole kuigi usutav. Kui peagi on algamas katuserahade jagamine, siis on vaid vähesed poliitikud jätnud neid väikseid rahaeraldusi oma suurte töövõitudena esitlemast.
Iga piirkond võitleb riigi investeeringute, tähelepanu, oluliste probleemide lahendamise ja palju muu eest, mis kohalikku elu edendada aitab. Oluline roll peakski selles olema riigikogu liikmetel ja pärast maavalitsuste kadumist eelkõige kohalikul omavalitsuste liidul. Paraku ei ole ka viimane Ida-Virumaal suutnud seni kujuneda tugeva ja tähelepanu püüdva häälega piirkonna huvide eest seisjaks küsimustes, mis on kogu maakonna jaoks tähtsad.
Just praegu on Ida-Virumaal tugevate ja karismaatiliste eestkõnelejate vajadus ilmselge. On vaja kõva hooga tagant tõugata kiireid lahendusi põlevkivienergeetika kokkutõmbumisega kaasnevate tagajärgede leevendamiseks, ülikoolide kohalike kolledžite majanduslikku tugevdamist, bürokraatlike tõkete kõrvaldamist tööstusparkide arendamisel, maanteede ehitamist jne.
Oleks Ida-Virumaalt valitud poliitikutel nüüd kas või 50 protsenti sellest aktiivsusest, mis aasta alguses valimiskampaania ajal.