/nginx/o/2019/11/22/12758356t1h4383.jpg)
Peaminister ja Keskerakonna esimees Jüri Ratas korraldas nädala eest hommikusel ajal maksuteemalise avaliku arutelu, kuhu erakond üritas võimalikult palju ajakirjanikke kohale saada. Lõpuks neid eriti ei kogunenud ning nii ei olnudki selle päeva uudistes palju juttu hoolduskindlustusmakse ja hoolduskassa loomisest.
Tulevikumaksuks nimetatud digimaksuga ei läinud samuti paremini. Kohalviibinutele ei jäänud muide ka muljet, et äsja maksukoormust alandava riigieelarve valmis saanud valitsusjuht oleks ise uute maksude vajalikkuses ülemäära sügavalt veendunud olnud.
Eelnenud õhtul tähistas Reformierakond 25. sünnipäeva. Erakonna esimees Kaja Kallas pidas kõne, kus ta viitas lühidalt minevikusaavutustele ning nimetas siis oma tulevikuidee. Õigem on öelda, et idee asemel nimetas Kallas asja, mille pärast muretseda, ja see oli kliima.
Kui polariseerunud ühiskonda üldse miski ühendada suudab, siis soov rikkaks saada.
Alustuseks mainis liberaalse erakonna juht, et kliimateemadele pole tegelikult head liberaalset lahendust, sest "liberaalne oleks justkui lasta majandusel toimida omasoodu, aga see ei pruugi olla jätkusuutlik inimeste ja elukeskkonna seisukohast". Seega tuleks lõpetada investeeringud Eesti põlevkivisektorisse, erastada Eesti Energia taastuvenergia osa ja jagada saadud raha loodava kliimafondi kaudu teistele ettevõtetele. Lisaks mainis Kallas ära targad elektriarvestid ning elektritõukerattad.
Reformierakonnal läks pisut paremini, sest paar ajakirjandusväljaannet mainis Kallase vastuseisu põlevkiviõli eelrafineerimistehase projektile eraldi uudisena ära. Aga see oli ka kõik.
Sama Reformierakond käis oma esimestel aastatel välja ettevõtete tulumaksu kaotamise, viis ellu emapalga ja aitas eri koalitsioonides viia Eesti Euroopa Liitu ja NATOsse.
Majanduskriisi ajal sai võrreldud Eesti mitu korda väiksemat väljarännet Läti ja Leedu omaga ning sealset poliitikat hinnates selgitatud, et geograafiliste ja kultuuriliste tegurite kõrval hoiab eestlasi kodumaal usk valitud poliitikute lubatud tulevikku.
Aga nüüd pole Eesti erakondadel juba aastaid ühiskonnale pakkuda ühendavat eesmärki ning suuri ideid ja usku − tegelikult puuduvad peenhäälestusest kõrgemale tõusvad ideed üldse. Kõige lähemale mingile selgele eesmärgile on viimasel ajal jõudnud Isamaa pensioni teise samba vabatahtlikuks muutmisega, aga sedagi ei kannata võrrelda sama erakonna varasemate ideede, tehtud reformide ja sihtidega.
Sotsiaaldemokraatlik erakond? EKRE? Ei midagi suurt ja ühendavat. Parteipoliitikavälised liikumised ja isikud? Peamiselt üht või teist sorti protest ja vastuseis millelegi.
Kindlasti ei saa tõdeda, et ideede puudus märgib seda, nagu oleks Eesti valmis saanud, ajalugu lõppenud ning edaspidi ongi vaja vaid rahulikult tööd teha ja saavutatut nautida. Mida sa naudid, kui päevast päeva käib mõttetu, madal ja kiuslik rüselus hetkelise edu ja tähelepanu nimel ning tundub, et rohkem lõhki pole ühiskond kunagi varem olnud.
Ka Eesti rahvusvaheline positsioon − nii julgeoleku kui majanduse konkurentsivõime puhul − pole kuidagi eriliselt kindel või lootusrikas, mis omakorda tekitab pingeid ja rahulolematust kuni perekonna tasandini välja.
On kummaline, et keegi ei tule niisugust vaakumit praegu täitma kõige lihtsamaga suurtest eesmärkidest, milleks on majanduskasv.
Reformierakond on seda mitmes variatsioonis varem edukalt teinud. Kõik mäletavad 2007. aasta valimisloosungit "15 aastaga viie Euroopa rikkama riigi hulka" kui ebaõnnestumist, aga tegelikult tappis selle eesmärgi mitte niivõrd nõrk kohalik teostus, vaid ikka ülemaailmne majanduskriis.
Kõige lihtsam oleks võltshäbita rikkaks saamise sihti püsti panna praegu ilma selge plaanita opositsioonis oleval Reformierakonnal endal. Aga ebausutavalt ei kõlaks see pärast kolme aastat Jüri Ratase juhtimist ka Keskerakonna esitatuna.
Kui ei tule nemad, siis täitsa kindlalt tuleb selle ideega ühel hetkel välja keegi kolmas, võimalik, et täitsa uus poliitiline jõud. Kui polariseerunud ühiskonda üldse miski ühendada suudab, siis soov rikkaks saada.