/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2019/11/22/12758412t1hbd09.jpg)
Tänasest Põhjarannikust saab lugeda kahte lugu, mis on seotud politseitööga. Üks neist räägib sellest, kuidas inimesed pingutavad selle nimel, et täita oma unistus saada tööle politseisse. Teine uudis pajatab aga kahest endisest politseinikust, kes kunagi samuti pingutasid, et politseitööle saada, kuid nüüdseks on nende karjäär purunenud, sest nad sattusid võimuliialduse süüdistusega uurimise alla ning mõisteti eile esimeses kohtuastmes ka süüdi.
Hiljuti kirjutasime ebameeldivast juhtumist Ida politseiprefektuuris, kus sisejuurdluse tulemusel karistati kolme ametnikku väidetava väärkäitumise tõttu. Ametnikke süüdistati lisatasudega skeemitamises. Kohtus selgus, et nad polnud mingeid seadusi ega reegleid rikkunud.
Mõne aasta eest oli Ida prefektuuris skandaal kiirusemõõtmistega seoses. Selle käigus tühistati kümneid liiklustrahve, kui selgus, et politseinikud olid kiirusemõõtmisel reegleid rikkunud. Tol korral oli Ida prefekt sunnitud ameti maha panema ning mitu politseiametnikku anti kriminaalkorras kohtu alla. Enamik neist mõisteti õigeks. Süüdi jäi vaid üks.
Nende kahe viimase juhtumi puhul, kus politseinikud õigeks jäid, võisime täheldada aastaid riigi hüvanguks töötanud ametnike pettumust süsteemis, millele nad ju ometi oma elu pühendanud.
"Teenin Eesti rahvast!" on politseinike lausung, kui neid tunnustatakse teenetemärkide või aukirjadega. Need tseremooniad on tavaliselt uhked ja pidulikud. Korrakaitsjate igapäevatöö on märksa argisem. Neil tuleb sageli langetada kiireid ja jõulisi otsuseid ning libastuda on kerge, sest ka politseiniku kuulivesti sees asub lihast ja luust inimene. Aga samas, kui sa kaitsed seadust, on selge, et pead igas olukorras olema ka ise seaduskuulekas. See pole viimane asi, mis politseitööle pinget lisab.