Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/12/16/12815940t1hc67a.jpg)
Sellest, et paljud vene koolid ei tule toime heal tasemel riigikeele õpetamisega, oleme kuulnud aastaid. Arusaam, et hädas on ka eesti õppekeelega koolid, kes peavad toime tulema üha kasvava muukeelsete õpilaste arvuga, on jõudnud laiema avalikkuse ette selle aasta lõpus.
Viimati juhtis probleemile tähelepanu Ida-Virumaa omavalitsuste liit, küsides haridus- ja teadusministeeriumilt eesti õppekeelega koolidele lisatuge.
Praegu on riigi tähelepanu lisaraha jagamisel suunatud venekeelsetele lasteaedadele, et nad saaksid rühmadesse palgata eesti emakeelega lisaõpetaja, ja vene koolide keelekümblusklassidele. Eesti õppekeelega koolidest on tehtud lisarahastamisel erand Sillamäele ja Narvale.
Samas näitab tendents, et vene kodukeelega laste hulk kasvab järjepanu teisteski Ida-Viru eesti koolides. Kohtla-Järve Järve koolis oli veel mõni aasta tagasi muu kodukeelega õpilaste arv 40 protsenti; nüüd juba 56 protsenti. Olukord muutub väga kiiresti ja seetõttu ootavad koolid ka kiireid muutusi rahastamise alustes.
Ministeeriumi poole vaadatakse seetõttu, et just riik on lubanud tagada eesti keeles õppimise võimaluse kõigile, kes seda soovivad. Seega tuleks koolidele, kes on seda võimaldades sattunud suurtesse raskustesse, ka oma tuge pakkuda.
Vastasel juhul on kannatajateks nii vene kodukeelega lapsed, kes eesti koolis edasi ei jõua, kui eesti lapsed, kelle õppimise tempot nende järeleaitamine pidurdab.