Põlevkivitööstus sureb juba mitmendat korda

Jüri Utt, pensionil energeetik Foto: sotsdem.ee

"Põlevkivitööstusel pole tulevikku?" Sellise lause leiab ühel põlevkivimuuseumi väljapanekul, mis kajastab seda tööstusharu aastatel 1924-1935. Märgitakse, et see tööstusala on kapriisne ja vajab järjekindlat uurimist.  

Teisel väljapanekul on kajastatud olukorda 1950. aastate paiku ja seal on loosung tollastelt NSVLi ja ENSV juhtidelt: "Põlevkivitööstuse jätkusuutlikkuseks on vaja ehitada elektrijaamad." Ebakindlad ajad olid põlevkivitööstusel ka eelmise sajandi lõpus, mil odava naftahinna tõttu näis, et põlevkivist õli tootmisele tuleb nüüd kriips peale tõmmata. Aga läks mõni aasta mööda ning põlevkivist õli tootmine on siiani Ida-Virumaal üks suuremaid ja tulusamaid majanduslikke tegevusi, mis annab mitmele tuhandele inimesele tööd ja toob kümneid miljoneid eurosid maksutulu nii riigile kui kohalikele omavalitsustele. 

Tänapäeval on põlevkivitööstusele lõpu kuulutamine taas päevakorral. Suhtumine sellesse majandusharusse on päris rängalt keerdunud.  

Tundub, et põlevkivitööstusele lõpu kuulutamine on taas kord ennatlik.  

Põlevkivi valdkonnaga seotud ja reaalselt mõtteid mõlgutavad inimesed soovivad põlevkivitööstuse jätkumist vähemalt järgmiste aastakümnete jooksul. Selleks otsitakse uusi tehnoloogiaid, on ehitatud ja tahetakse luua uusi tööstuskomplekse põlekivi kasutamiseks. Riik toetab uute seadmete juurutamist põlevkiviõli töötlemiseks jne.

Üks põlevkivienergeetika ümber toimuva tantsu omapärasid on hirmutamine. Ühe erakonna üks liidritest on avaldanud arvamust, et kaevurid tulevad koondamiste tõttu tänavatele möllama nagu nn pronkssõduri teisaldamise ajal. Säärast seisukohta on kinnitanud ka mõned ametiühingu liikmed. Kui ikka mainitakse pidevalt, et kaevurid tulevad tänavatele protsessima, siis võibki see juhtuda.

Käivad ka pikad arutelud selle üle, kui palju kaevureid jääb töötuks. Esialgu oli see arv mõned tuhanded, hiljem vähenes mõnesajani. Jääb arusaamatuks, kas nende arvudega manipuleeritakse teadlikult. Viimasel juhul soovitakse saada soodustusi riigi poolt ja asjakohaste õigusaktide läbisurumist või muutmist. Eeskuju on ju olemas, samamoodi tegutseb veel üks energiaettevõte, vendadele Sõnajalgadele kuuluv, kes on aastaid riigiasutustega kembelnud. 

Loodushoiu eest võideldakse suurte loosungite all: kord sõda suitsukonidega, kord plastkõrtega, kord plasttoidunõudega jne. Huvitav, kas varsti võiks ilmuda uus loosung, näiteks tualettpaberi korduskasutamine.

Noorte ja viimasel ajal üha enam ka laste kaasamine loodushoiu eest võitlemisse paistab nende ärakasutamisena. Kas laps ikka suudab pakkuda teaduslik-tehnilisi uuendusi või majanduslikult läbimõeldud lahendusi?

Meenuvad sündmused, mis toimusid eelmisel sajandil niinimetatud Kuuba kriisi ajal. Kogu kooli õpilased ja õpetajad koguti saali ja loeti ette pöördumine, kahjuks ei mäleta, kelle poole. Pöördumise sisu oli nõudmine, et neetud imperialistlikud USA sõjardid hoiaksid oma käed eemal vabaduse saarest Kuubast. Arvatavasti kirjutasid kõik saalisolijad sellele pöördumisele alla. Mida sai umbes kuuenda klassi õpilane sellest värgist tegelikult aru? Mitte tuhkagi! Aastakümneid hiljem on mainitud kriisi põhjusi tõlgendatud oluliselt teist moodi.

On liikvel olnud ideid, kuidas toota energiat, sh elektrienergiat taastuvatest allikatest. Kahjuks on osa ettepanekuid vajunud unustuse hõlma või osutunud kas majanduslikult või tehniliselt ebaõnnestunuks. Olgu näiteks niinimetatud energiavõsa kasutamine. 

Kümmekond aastat tagasi oli mul võimalus küsida Rootsis energiaala õppejõududelt, kuidas neil on lood võsaga. Mulle tundus, et see küsimus oli neile vägagi ebamugav, seal sellega vist ei tegelda. Lõuna-Eestis toodeti hea hulk aastaid tagasi traktorite mootorite jaoks mõned tonnid puhast biokütust, kuid pole lugeda olnud, et see tegevus jätkub. Ilmselt saadi aru, et see ei tasu ennast ära. 

Osa inimesi tahab kogu põlevkivitegevuse lõpetada lähiaastatel ja asendada põlevkivist toodetava elektrienergia tuulegeneraatorite toodetava elektrienergiaga. Selle eesmärgi saavutamiseks oleks esiteks vaja suurendada nii kümmekond korda tuuleparkide võimsust. Praeguse tehnilise taseme juures on see võimalik ja tuult ikka Eestis on. Kuid suurem hulk elanikke pooldab sellist lähenemist seni, kuni need tuulikud ei asu nende kodu lähedal. 

Teiseks on vaja luua energia akumuleerimise võimalused. Suppi keeta, telekat vaadata ja internetti kasutada tahetakse ka tuulevaiksel päeval ja ööl. Tuuleparkide energia salvestamiseks on pakutud küll mitmeid variante, kuid need on veel üsna toored ega ole leidnud arvestatavat kasutamist.  

Tundub, et põlevkivitööstusele lõpu kuulutamine on taas kord ennatlik.