Mait Sepp: Lõbus elu "peremeheta" Jõhvis

Mait Sepp, Jõhvi vallavolikogu liige, valimisliit Jõhvi Eest

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Möödunud pühapäeva õhtul ukerdasin Jõhvis toidukottidega mööda Narva maantee jäätunud kõnniteed ja mõtlesin: "Huvitav, kuidas nüüd linna kõige käidavamale tänavale pole taibatud liiva puistata?"

Ning siis, ei tea kust või milleks, ronis mulle pähe mälestus ühest mu valimiste eel kirjutatud artiklist. Selles kiitsin kaaslinlaste kangekaelsust ning edasipüüdlikkust, mis kunagi pani naabreid kadeduses jõhvistumisest rääkima. Avaldasin ka lootust, et meie toppama jäänud areng jätkub pärast valimisi uue hoo ja entusiasmiga. Või midagi sellist.

Nojah, talve ootamatust saabumisest libedaks muutunud kõnniteel ajas mind see mu kunagine lennukas lootus kurvalt muigama. Sellelsinasel kohal oleks ma tahtnud midagi arengust, jõhvistumisest või entusiasmist palju maisemat − liiva. Või siis graniidipuru. Paar tera soola võinuks ka asja ära ajada.

Kuid tegelikult oleks ma sel hetkel kõige rohkem tahtnud, et vallal oleks Peremees. Või Perenaine. Peaasi, et inimene, kelle puhul oleks meeldiv suurt algustähte kasutada.

See Peremees või Perenaine võiks näiteks tähele panna, et promenaadi suured valged valgustimummud, millest Jõhvi uhkuseks on tehtud sadu pilte, on ammu pesemata, räpast rohelised ning suur osa pirnidest neis kustunud.

Minu poolest ei peakski ta ilmtingimata hiilgama lennukate ideede või rätsepaülikonnaga. Kuid ta peaks olema inimene, kellel reedeõhtuseid ilmauudiseid kuulates turgataks: "Ai, pagan, homme võivad meil siin Jõhvis teed libedaks minna. Helistan õige tänavahooldusfirmale ja küsin, kas neil on lume- ja jäätõrjeks kõik valmis. Ja hommikul kõnnin tähtsamad tänavad ise läbi." Just nimelt, minu unistuste Peremees kõnniks kahel jalal linnas ringi, nagu seda suurem osa meie kaaskodanikest poodi, tööle, koju või kooli minnes endiselt teeb.

See inimene, Peremees või Perenaine, võiks näiteks kas või promenaadil kõndides tähele panna, et mitmes kohas on tänavakivid ära vajunud. Et raudteetunnelis on kuulutuste stendid katki ja lambid nendes vilguvad läbipõlemise ootuses närviliselt. Et promenaadi suured valged valgustimummud, millest Jõhvi uhkuseks on tehtud sadu pilte, on ammu pesemata, räpast rohelised ning suur osa pirnidest neis kustunud.

Ühesõnaga, et see inimene paneks kõike seda tähele ja teeks midagi. Nagu üks korralik peremees, kes hoolitseb eelkõige oma olemasoleva vara eest, enne kui hakkab... Nüüd te võite mind sõimata opositsiooni kirjatsuraks, aga ma võiks siia ritta laduda pool tosinat või rohkemgi projekti, millega on meie vallavalitsus suure hurraaga algust teinud, kuid pole kuigi kaugele jõudnud. Ja ilmselt ei jõuagi, sest sellist peremeest, kes asjade kulgemisel silma peal taipaks hoida, ju pole. Pigem on Jõhvis mitmed meeldivad arengud toimunud vallavalitsuse tegevusele vaatamata.

Ma ei tahaks siiski praeguste valitsejate suhtes ebaõiglane olla. On üks valdkond, millele suurt rõhku pannakse ja mida enamasti ka täiesti õnnestunult ellu viiakse. Need on kõiksugu kultuuri- ja massiüritused. Parafraseerides üht klassikut: elu on Jõhvis muutunud lõbusamaks.

Ka esimese lugemise läbinud 2020. aasta eelarvesse on rahvakultuuri reale kirjutatud ehmatavalt suur arv. Võrreldes eelmise aastaga on summa tõusnud 40 000 euro võrra. Ma arvan, et kunagi varem ei ole Jõhvi vallas rahvakultuuri nii rikkalikult toetatud.

Opositsioonipoliitikuna olen ma aga kohustatud jorrama, et rahvatantsijad või laulukoorid võiks veel rõõmust plaksutamisega oodata. Tegevuskuludeks antavad toetused ei suurene. Nagu Martin Repinski neid mullu pügas, nii need ka sel aastal madalal püsivad.

Kultuurisummad suurenevad salapärasel real "muud tegevuskulud". Mis ilmsesti tähendab seda, et alanud aastal tuleb veel rohkem üritusi, kus vallavanem ja volikogu esimees saavad rahva ees mikrofoni rääkida ning kõne lõpetada kirgliku hüüatusega: "Elagu Jõhvi!"

Vastaspoole mängijana ajab mind selline labane enesenäitamine vihale. Ühelt poolt ei saa endiselt kontserdimajja kingades minna ning sisuliselt kesklinnas Jewe keskuse tagant ei pääse enamiku aastast läbi jalgu poriseks tegemata.

Teiselt poolt on opositsioonil raske sellist moraalilõksu maha hääletada, sest kes ikka tahab kultuurivaenlase tiitlit? Nojah, las siis Max Kaur korraldab linlaste vaba aega, kui see talle nii väga meeldib. Ja talle meeldib. Ma usun, et te ei kujuta ettegi, milline õnnelik sädelus ta silmadesse tekib, kui ta alustab juttu mõnest täiesti uuest, tema organiseeritud või heaks kiidetud üritusest. Mille puhul ma tunnen alati südames kurblikku torget: kui kahju, et maakultuurimajad on välja surnud. Milline energia!

Tagasi üles