Anvar Samost: kui ministrist saab lobist

Anvar Samost, ajakirjanik

FOTO: ERR

Endiste tipp-poliitikute siirdumine poliitika mõjutamise ärisse ei ole probleem, probleem on lobitegevuse puudulik regulatsioon ja vähene läbipaistvus Eestis.

Kuhu peab minema Toompeal aastaid veetnud poliitik, kes mingil põhjusel enam riigikogus või valitsuses ei jätka? Tööle loomulikult − kui ta just ei kavatse ennast surnuks nälgides ja külmetades kliimamuutuse vastu võidelda. See ei tohiks olla keeruline, sest eelduslikult on valijad erakondade koostatud nimekirjadest välja valinud targad ja julged inimesed, kel riigiasju ajades on lisaks tekkinud laiem vaade ühiskonnale.

Kas suurest poliitikast lahkunu võib rahva teenimist jätkata omavalitsusjuhina? Muidugi. Kas oleks mõeldav siirdumine riigiametnikuks? Eeldusel, et see koht pole saadud poliitilise seljapesu tulemusena, siis loomulikult.

Lobi on Eestis viimase paarikümne aastaga professionaliseerunud võrreldavaks ükskõik millise Euroopa ühiskonnaga.  

Arusaadavalt vajab võimekaid inimesi, juhte ja eri alade asjatundjaid Eesti erasektor.

Kuid kas selles erasektoris võiks endine minister või erakonna peasekretär hakata lobistiks? Tegelda edaspidi raha eest poliitikutele kliendi huvide selgitamise, kaitsmise, esindamise ja seadustamisega?

Selle koha pealt, nagu hiljuti nägime, võib mõnel inimesel tekkida kerge tõrge. Aga miks küll?

Lobi on Eestis viimase paarikümne aastaga professionaliseerunud võrreldavaks ükskõik millise Euroopa ühiskonnaga. Olid ajad, mil Eestis võis seadusemuudatuse läbisurumine tähendada spordikotiga sularaha asetamist laua alla mõne erakonna kontoris (ja enne sealt kolmandiku väljatõstmist oma kodus). Eks praegugi tekitab küsimusi, miks annetusi kõikidele erakondadele teevad üks-kaks ettevõtjat, aga teistel nagu huvisid polekski. Valdavalt on valitsussuhete korraldamine tänapäeva Eestis siiski täiesti seaduslik ja arusaadav tegevus.

Ka asjaolu, et näiteks apteegituru plaanitust erinevalt ümberkorraldamist ette nägev eelnõu on pärit advokaadi arvutist ja selle justkui koostanud riigikogu liikmed ei oska kõiki seal sisalduvaid üksikasju selgitada, ei saa läbinisti hukka mõista. See on pigem küsimus nimetatud riigikogu liikme valijatele kui advokaatidele, kes õigusnõu kõrval kliente tihti ka regulatsioonide muutmisel abistavad.

Eksministreid ja teisi poliitika elukutselisi on poliitilise kommunikatsiooni valdkonnas seni pigem hämmastavalt vähe. Olen täitsa kindel, et isegi lühikest aega valitsuskabineti liikmeks olnud Janek Mäggi omandas selle ajaga − ilma irooniata − hinnalisi teadmisi ja kogemusi ametkonna ning poliitikute tavadest ja suhetest. Seda enam oskab ta hinnata mitmekordseid ministreid Marko Pomerantsi ja Andres Anveltit, kes nüüd Mäggiga ühes firmas töötavad.

Aga tingimata ei pea olema endine minister, selleks et poliitikakujundamist ja seadusandlust peensustes tunda. Näiteks Milttoni Eesti harus nõustavad kliente Reformierakonna endine peasekretär Martin Kukk, sotside endine peasekretär Randel Länts ja Keskerakonnas erisuguseid ameteid pidanud Taavi Pukk. Juba üle 10 aasta − ja võimalik, et nimetatutest kõige suurema eduga − toimetavad Meta Advisorys endine Res Publica peasekretär Ott Lumi ning peaministri büroos tegutsenud Andreas Kaju.

Naljaga pooleks võiks öelda, et erakondade spektri katvuse seisukohast peaks praegu nende kolme kontori vahel käima kõva rebimine mõne EKRE ministri pärast.

Tõrge, mida mainisin, on siiski mõistetav. On kindel, et paljud said alles neid ridu lugedes aimu, milline hulk inimesi on poliitikast poliitikute mõjutajaks siirdunud. Kes nende kliendid on? Kas kellelgi on ametit vahetades tekkinud eetilisi konflikte? Seda ei oska isegi targemad ajakirjanikud kindlalt öelda, kuna Eestis pole ühelgi lobistil kohustust kliente, nende nimel tehtud kohtumisi ja kohtumistel või kirja teel käsitletud teemasid avaldada.

Lobitegevuse reguleerimist kavandas juba 2012. aastal justiitsminister Kristen Michal ning nüüd olevat asjakohane eelnõu väljatöötamisel, aga põhimõtteliselt oleme pimedas. Seega on alati põhjust küsida, kui rangeid eetilisi piire lobistid, ametnikud ja poliitikud endale neis asjus seavad.

Tagasi üles