Suur osa Eestist on maha kantud?

Harly Kirspuu, Vabaerakond

FOTO: Erakogu

Eesti Idamaad on suures osas väljastpoolt inimeste poolt maha kantud. Avinurmest pärit inimesena olen ma kogu aeg kuulnud, kuidas toimub kõige negatiivsemate stereotüüpide põlistamine. Seda sageli inimeste poolt, kes ei tea Ida-Virumaast mitte midagi peale selle, et see on olemas ja seal elab palju venekeelseid inimesi. Ja seda kõike kardetakse nii paaniliselt.

Kõik kardavad. Tavainimesed. Poliitikud. Kõik, kes saaks mingeid muutusi tuua. Kardetakse väidetavaid narkomaanide horde, mis igal pool olevat. Kardetakse täiesti paaniliselt seda, et linnades saab vene keelega paremini hakkama kui riigikeeles suheldes. Kardetakse suurt töötust ja igasuguseid muid asju.

Muu hulgas olen isiklikult kuulnud Tallinnas isegi mõtteavaldust, et Eesti Idamaad tuleks kogu täiega Venemaale kinkida, "sest seal on nii palju venelasi ja igasugust muud jama, et on mõttetu selle kandiga midagi ette võtta". Eelnimetatud tsitaat pretendeerib täiesti vabalt kümne kõige lollima lause hulka, mida ma elus kuulnud olen.

Jätame Ida-Virumaa enda probleemidega ise võitlema ning vahel enne valimisi käime kohalikele kuulutamas seda põlevat ja surematut armastust, mis meil nende vastu on.

Tõsi, ega elu meie Idamaades just suur lillepidu ole. Tööd on vähe ja jääb vähemaks. Viimase poole aasta jooksul olen sattunud nii Narva-Jõsuusse kui ka Kohtla-Järvele. Rõõmustavat on justkui vähe. Minge näiteks suvalisel päeval Järvele ja vaadake, kui palju kohtate seal inimesi, kelle vanuseklass ei ole 50+. Selliseid inimesi tänavapildis näha on tohutu raske.

Väljaspool turismihooaega on Narva-Jõesuus sama pilt. Noored lähevad ülikoolilinnadesse ära ning ega pärast hariduse kättesaamist neil väga kuskile tagasi tulla ole − puuduvad töökohad, mida kõrgharidusega inimene saaks mingiski ulatuses pidada erialaseks. See pole muidugi ainult meie Idamaade probleem − sama asi on enam-vähem kõikides teistes piirkondades, mis pole Tartu ega Tallinna vahetus läheduses. Millegipärast paistab see Idamaades just eriti silma.

Idamaad on muidugi see piirkond, mis on elanud ning hinganud põlevkivist ja suurtööstusest üldisemalt juba tsaariajast peale. Nüüd on põlevkiviga hapusti ja suurtööstus läheb ära Aasiasse. Mikro- ja makroettevõtetega nii suurt maakonda ära ei toidaks nagunii ning kuigi kaugemas minevikus on üritatud Idamaadesse uusi inimesi meelitada nii kurja kui ka heaga, ei paista kasu sellest suuremat olevat.

Poliitikute lahendus on see, et üritame paaniliselt ellu jätta seda surevat põlevkivitööstust (kes ei pea seda surevaks, võib lahkesti minna näiteks Viivikonda ekskursioonile ja vaadata, kui õitsvaks põlevkivist sõltumine on selle koha teinud) ning ärme tee muud midagi. Vahutame ainult Idamaade potentsiaalist, aga ärme jumala eest midagi muud tee. Ärme võta midagi ette Idamaade stereotüüpidega narkomaanide massidest ja linnadest, kus mitte keegi ei mõista eesti keeles isegi tere öelda. Ühesõnaga jätame selle maakonna enda probleemidega ise võitlema ning vahel enne valimisi käime kohalikele kuulutamas seda põlevat ja surematut armastust, mis meil nende vastu on.

Tulemus on see, et näiteks Kohtla-Järve linnavalitsus teeb stabiilselt iga natukese aja tagant enampakkumisi linna hoolde jäetud korteritele, kus alghind on 50 eurot. Mujal Virumaal pole parem: kui minna näiteks tööpäeval Rakverest Tallinna poole hommikuse rongiga, mille saabumisaeg jääb sinna klassikalise tööpäeva alguse kanti, siis isegi ooteplatvormile on peaaegu võimatu ära mahtuda. Kohapeal tööd lihtsalt ei ole.

See, et me elame aastal 2020 ning meil on uued ja huvitavad tehnilised lahendused, ei taha nagu kellelegi meelde tulla. Pidev ja peatumatu inimeste juurdevool, eriti Harjumaale, on kaasa toonud selle, et korterite üüriturgude hindu saab kokku võtta sõnaga "naljakas" ning müügihindu sõnadega "enam mitte naljakas ka".

Asjad on juba sedaviisi, et noored pered, kellel finantse üle mõistuse palju ei ole või kes ei taha eluaeg üht magalarooni korterit maksta, on hakanud avastama kaugemaid piirkondi. Aseri on selles menüüs. Kiviõli ka. Sealt kaugemalt läheb igapäevane edasi-tagasi sõit liiga kalliks.

Kuigi kes ütles, et peaks ilmtingimata iga päev kuskil füüsiliselt kohal käima? Huvitav idee oleks see, kui riik hakkaks soodustama kodukontorlust. Tehnilised lahendused on paljudel sellistel kohtadel olemas, nii et pole sisuliselt vahet, kas inimene töötab Võru, Tallinna või Saaremaa firma heaks, sest tal puudub absoluutselt igasugune põhjus oma kodukohast tööle jõudmise eesmärgil reisida, olgu nimetatud kodukoht siis Kohtla-Järvel, Sillamäel või kas või Alajõel. Või ka näiteks Lihulas.

Noorte tagasimeelitamisel maapiirkondadesse ei ole küsimus kunagi olnud selles, et ei leia piisavalt soodsaid elupindu. Küsimus on selles, et terve paarikümne kilomeetri raadiuses leidub vaid paar firmat, kes tööle võtavad. Inimene on aheldatud ühe tööandja ja tema suva külge, sest kuskil lähedal mingeid asjalikumaid variante pole. No ei kutsu koju tagasi.

Olen üks neist ja tunnen ka teisi, kes on maapiirkondadest suured koolid läbi käinud, siis nostalgia huvides tagasi tulnud ning seejärel ikka otsa suuremate keskuste poole pööranud, sest mitte midagi pole teha.

Kodukontorluse toetamine võib-olla aitaks. Siis ülejäänud Eesti äkki ei räägiks Idamaadest kui kohast, millel on ainult potentsiaal ja hunnik vene keelt kõnelevaid narkomaane.

Tagasi üles