Pavel Prokopenko: kuidas pool aastat õpetajana mu hoiakuid muutis

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Peagi saavad mul läbi viimased ainetunnid, kus jagasin noortele teadmisi Jõhvi gümnaasiumis. Poole aasta jooksul hoomasin nii mõndagi mõtlemapanevat, mis on minu suhtumist pedagoogikasse, õpetajatesse ning õpilastesse muutnud.

Tegemist ei ole poliitilise tekstiga, vaid tähelepanekutega, mis minul kui kogenematul noorel õpetajal ja selle kooli vilistlasel silma hakkasid ja hinge läksid. 

Kella 12ks jõuan ma kooli õpetajate tuppa. Õpetajate toas on vaid mõni üksik õpetaja, kes ootab oma tunni algust. Puhun nendega juttu ja valmistan viimased asjad oma tunniks ette.

Kell 12.30 lõpeb Jõhvi gümnaasiumis kolmas tund ja reaalainete õpetajad tulevad  õpetajate tuppa töid parandama. Minu endine matemaatikaõpetaja palub mul kohendada väikest tooli, mille peal just tema harjumuspäraselt istub. Mitukümmend aastat õpetajatööd on jätnud jälje − ta on korduvalt kurtnud seljavalu üle.

13.30 algavad valikainete ning sotsiaal- ja humanitaarteaduste tunnid. Mul oli au õpetada 19 võrratut 11. klassi õpilast, kellest igaüks on omamoodi tugev ja eriline. Kuna minu ainete puhul on tegemist valikainetega, jaguneb mu klass rahvuseliselt enam-vähem pooleks: pooled tulevad eesti paralleelidest, pooled 80/20 õppesuunaga klassidest.

Kui koolinoored saaksid kas või vähest aimu sellest, kuidas õpetaja päev välja näeb, oleks minu arvates õpilaste suhtumine pedagoogidesse ja käitumine hoopis teistsugune.

Minule oli ka suur au olla sillaks ning integratsiooni kujundajaks vene ja eesti noorte vahel. Püüdsin algusest peale leida oma õpilastega ühist keelt ning julgustada neid vahele segama ja arusaamatuse korral üle küsima. Jää sulatamine vene ja eesti noorte vahel on suhteliselt erinev: ühed vajavad individuaalsemat, teised aga kollektiivselt mõistvat ja väga liberaalset lähenemist.

Arvan, et paljudel noortel õpetajatel on ekslik ettekujutus, et enamikul õpilastel on selles aines olemas teadmiste baas. Oma elu esimeses tunnis puutusin aga kokku reaalsusega, mistõttu pidin oma kava pisut muutma. Ma ei taha sugugi öelda, et õpilased on rumalad − lihtsalt noorte õpetajate ootused on pärast ülikoolis õppimist põhjendamatult kõrged.

Kuna minu ainete puhul on tegemist väga spetsiifilise terminoloogiaga, on nii terminite kui ka mõningate protsesside seletamine olnud võrdlemisi keeruline. Olles kunagi konsulteerinud nii Marju Lauristini kui ka meie kooli ühiskonnaõpetuse õpetajaga, jõudsin nende antud nõuannetega arusaamiseni, et teemade lihtne seletamisoskus tuleb üldjuhul kogemusega.

Kui tunni teemaks oli mulle väga südamelähedane asi, siis vahepeal sattusin hoogu ja ei suutnud lõpetada. Säärane loengute formaat noortele ei sobi: 140 minutit lõpmatut kuulamist viib neist viimse õppimismotivatsiooni ära.

Siin on tegemist aga suletud ringiga: õpetaja paneb oma tundidesse ja lastesse hinge, et noortele teadmisi anda, kuid teiselt poolt õpetaja pidev rääkimine tekitab õpilastes tüdimust. Nähes väsinud ja igavust tundvaid nägusid, halveneb ka õpetaja meeleolu ja kaob algne entusiasm.

Õpetajatöö parimaks tasuks on õpilaste hea meeleolu ja rahulolu. Noor õpetaja peab leidma kuldse kesktee ning suutma reguleerida oma monoloogi ja muude tegevuste osakaalu, et säilitada akadeemilisust ning samal ajal pakkuda midagi uuenduslikku ja anda sõna ka õpilastele.

Minu esimene nõuanne õpilastele: suhtuge õpetajatesse austavalt ning püüdke teha seda, mida õpetaja teil teha palub. Mul on siiani häbi vaadata mõnele õpetajale silma, sest ma ise polnud kõige eeskujulikuma käitumisega õpilane. Püüan igal võimalusel oma kooliaegse käitumise pärast oma õpetajate käest vabandust paluda, sest kooliaega meenutades tekib mu peas ainult üks küsimus: kuidas te mind üldse talusite? Mind ikka hämmastavad õpetajate andeksandmise ja vastupidavuse võimed.

Teiseks soovitan noortel meeles pidada, et õpetajad soovivad õpilastele ainult parimat. Õpetaja ei palu teil kirjutada kirjandit, lugeda mingit teksti või teha mingit kodust tööd niisama − seda on eelkõige vaja teile, sest õpetaja tõepoolest tahab, et teist saaksid edukad inimesed. Kas ma kahetsen, et olen ise mõne kohustusliku raamatu lugemata või mõne võrrandi lahendamata jätnud? Jah, kahetsen küll.

Koolimajas on kell saanud 16. Minu tunnid on antud. Õpetajate toas näen neidsamu matemaatikaõpetajaid, kelle ees seisab kaks paberite virna: parandatud ja parandamata tööd. Mina pakin asjad kokku, võtan mantli ja lähen koju.

Küsisin oma endiselt matemaatikaõpetajalt, kas koju jõudes saab ka tema tööpäev läbi. Sain eitava vastuse, sest need tööd, mida õpetaja minu silme ees õpetajate toas parandas, olid vaid ühe klassi tööd. Seega õpetaja tööpäev pole kaugeltki kella 17ks läbi.

Tõsi on, et õpetajaamet on vaimselt ja füüsiliselt kurnav. Huvitav, et enne õpetajaks hakkamist polnud ma kunagi mõelnud sellele, kuidas õpetajatöö tegelikkuses välja näeb ja mida õpetaja klassi ees olles kogema peab. Tuleb tõdeda, et see on tänamatu töö, mille eest makstakse keskmisest väiksemat palka.

Kui koolinoored saaksid kas või vähest aimu sellest, kuidas õpetaja päev välja näeb, oleks minu arvates õpilaste suhtumine pedagoogidesse ja käitumine hoopis teistsugune. Ennekõike peame me aga ühiskonnana seda mõistma ja väärtustama ning tagama ka riigina selle, et õpetajate töötingimused ja tasu oleks vastavalt koormusele proportsionaalsed ja väärikad.

Õpetamine sellises koolis, kus ühe katuse all õpivad nii vene kui ka eesti noored, on kõvasti tõstnud mu optimismi koosõppiva kooli mudeli suhtes. Teisalt kutsun ma üles kõiki, kel olemas teadmised spetsiifilistest valdkondadest, avaldama soovi ja huvi neid teadmisi noortega jagada. Mida mitmekülgsem on õpetamine ja mida rikkalikumalt on valikaineid, seda targemaks, leidlikumaks, loomingulisemaks, paremaks ja konkurentsivõimelisemaks meie pealekasvav põlvkond saab.

Tagasi üles
Back