Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/03/11921175t1hcc0a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/02/25/12971053t1hb380.jpg)
Ei ole tükil ajal avalikult arvanud. Ega peagi. Millestki heast ja arvamisväärsest pole olnud rääkida ning halba ei taha jagada ega võimendada. Aga ilusa numbriga aasta (2020) veebruari eelviimane nädal − Eesti Vabariigi 102. aastapäeva eelne aeg − on pakkunud südantsoojendavaid sündmusi. Olen näinud märke eestlusest ja isamaast siin kauges kirdenurgas, "päris Eestist" eemal. Ise olen ka hoolega otsinud ning leidnud ja leides rõõmustanud.
19. veebruaril kogesin isamaatunnet ja kuulsin emakeelt Kohtla-Järve kultuurikeskuses, kus tunnustati linna ja maakonna tublisid tegijaid. Väike Artjom Smirnov laulis a cappella ja aktsendivabalt: "....vurr-vurr-vurra-vurra, oi hella eideke, tean, et ketrad minule…" Nii südantkosutav kontekstis, kus näiteks minu kodulinna Jõhvi avalikel üritustel on tulnud korduvalt kuulda linna nime valesti hääldamist: Iihvi. Inimese nimi on temale kõige tähtsam sõna. Samamoodi on ka koha puhul oluline selle nimi ja nime tähendus. Õigesti väljaöelduna. See pole pisiasi. See on enesestmõistetav austusavaldus keelele ja maale, mis kannab, toidab ja hoiab. Mitte ainult praegu, vaid aastasadu enne meid ning loodetavasti ka tulevikus.
Me saime oma riigi! Oskaks me seda vaid hoida…
Sel tunnustamisüritusel Kohtla-Järvel täitus minu, sünnijärgse idaviruka süda rahulolu- ja õnnetundega, kui maakonna aasta tegijaks 2019 valiti just Mare Roosileht − eesti keele ja meele häirekell Ida-Virumaal. Jah, peamegi siin lakkamatult häirekella lööma, kui oma kodukohas oma isamaal emakeelsetena edasi kesta tahame. Tahame ju?
20. veebruaril sain osa Toila gümnaasiumi ilusast ja isamaalisest aktusest ning kuulsin koolilaulu esiettekannet. Hea meel on olla nii olulise kooli (kus õpetanud ise ja õppinud mu lapsed) laulu sõnade ja viisi looja. Tänu muusikaõpetajatele, kes laulu selgeks õpetasid, ja kooliperele, kes selle veendunult ning kõlavalt ette kandis. Liigutav ja rõõmustav. Ja kui gümnaasiumi segarühm tantsis laulu "Mu meelen kuldne kodukotus…" saatel, triibuseelikud lehvimas, siis oli ikka ülev tunne küll. Märk jätkusuutlikkusest.
Sama päeva õhtul sain sõnumi, et kolmeteistkümnes raamat on trükimasinast väljas. Seekord mu kõige pikem ilukirjanduslik proosatekst, mille tegelaste prototüübid on siin kandis päriselt elanud inimesed. Tegevus hõlmab aastaid 1900 - 2019. Pealkirjaks "Joosepi neljas naine". Siinkohal on paslik tänada Eesti kultuurkapitali Ida-Virumaa eksperdigruppi loometöö toetuse eest ja rõõm tõdeda, et Jõhvis on üle pika aja ometigi ka raamatupood.
Aktused, kontserdid, vastuvõtud toimusid igas vallas ja igas linnas, aga isamaaliste sündmuste kroonijuveel oli mõistagi president Konstantin Pätsi skulptuuri avamine 23. veebruaril Oru lossiplatsil. Oli rahvast, oli pidulikkust, oli Eestit. Hoolimata sellest, et hekilabürintide vahel jooksid ja kisasid venekeelsed lapsed. Lapsed on lapsed. Külm meretuul pani põlved valutama, aga suu laulis ja süda sel hetkel ei muretsenud mitte sugugi. Pronksist president seisis küll mureliku ja tõsisena, näol peegeldumas ammused rasked otsused ning oma rahva kannatuste aastad. Ajalugu muuta ei saa. Me ei saa kunagi teada, milliseks oleks kujunenud eesti rahva saatus teistsuguste otsuste puhul. Võib vaid oletada. Võib-olla selliseks, et halvima stsenaariumi korral meil ei olekski siin ja praegu Eesti riiki, nagu arutles oma ettekandes ajaloolane Küllo Arjakas.
Kümnete ja kümnete arvamuste hulgas president Konstantin Pätsi ja tema kuju püstitamise kohta esindan puhtemotsionaalset arusaama. Olen põlvkonnast, kellele vanemate jutud Eesti riigist ja selle presidendist ning lossist tundusid kauge ja kättesaamatu muinasjutuna. Meie lapsepõlve kodupidudel lauldi: "Ma tahaksin kodus olla, kui Päts on president ja Laidoner juhatab väge…" (olin selle osa tekstist valmis mõelnud varem, kui riigikogulane Riho Breivel oma pöördumises sama fraasi kasutas). Ning laulule eelnes või järgnes alati mu isa, Eesti armee ohvitseri, aastatel 1944-1956 Vorkuta vangilaagris olnud mehe meenutus 1939. aastast. Sellest, kuidas oldi valmis võitlema ja oodati käsku, kuid käsku ei tulnud… Tajusin isa jutus kahetsust, kuid mitte süüdistust. Leiti, et president püüdis oma rahvast säästa. Sõjaeelse Eesti Vabariigi inimesed austasid oma presidenti. Vähemalt need, kellega mina kokku puutusin. See polnud tollal vaid sentimentaalne nostalgia. Lauludes ja juttudes kõlas usk, lootus ja armastus ning nüüdseks ammugi Linnuteel rändavate inimeste silmades peegeldus kadunud aegade üksmeel, mis veel võimalikuks saada võis, kuigi me vaevalt uskusime. Aga ometigi sai! Me saime oma riigi! Oskaks me seda vaid hoida…
Oru park on kaunis koht. Eriti suvel, kui roosid lõhnavad ja pärnad tilguvad mett, purskkaevud pladisevad ning "Kolm graatsiat" seisavad oma vaikivas nõtkuses. Paljud, kes tulevad esimest korda, ei jõua ära imestada, et Ida-Virumaal võib selline imeline paik olla. Nüüd on lõpuks ka pargi ja lossi peremees kodus tagasi, nagu mitmes kõnes mainiti. Seisab ja valvab. Ja olgu meil tema pilgu all mõistust ning head tahet ühte hoida. Et püsida.