Anvar Samost: tähtpäevakõnede pohmell

Anvar Samost, ajakirjanik

FOTO: ERR

Kolme aasta jooksul on Eesti juhid pidanud ja Eesti rahvas kuulanud suure hulga pidukõnesid, nüüd võiks neile mõtete kogumiseks uue aastani moratooriumi panna.

Eesti Vabariik on 100 aastat vana. Õigemini 102 aastat, aga 100. sünnipäeva tähistamine on kestnud kaks aastat niisuguse intensiivsusega, et iga Eesti inimene, kui ta ootamatult üles äratada, vastab automaatselt: "Eesti 100!"

Olen kuulnud mitme pere käest, kuidas väiksemad lapsed küsivad, miks on linnatänavatel postide küljes ikka suured valguskaunistused EV100 logodega, kuigi tegelikult on käes juba EV102. Nädal tagasi võeti need aga maha ja ilmselt oleks tark nüüd ühtlasi riikluse aastapäevade ja muu säärase ofitsiaalse tähistamisega vahet pidada.

Poliitikutele presidendist vallavanemateni on isamaa sünnipäevakõne pidamine, sinimustvalge lipu heiskamine ja kontserdil esireas istumine olnud kahtlemata suurepärane võimalus ennast positiivses kontekstis näidata.

Mäletatavasti algasid konkreetsed ettevalmistused 2018. aastal saabuvaks Eesti Vabariigi juubeliks peaminister Taavi Rõivase ajal. Suurejoonelised plaanid sisaldasid Eesti Euroopa Liidu esmakordse eesistumise sujuvat üleminekut rohketeks aastapäevatseremooniateks ning nendelt omakorda hoovõtuga sööstu riigikogu valimistele 2019. aasta märtsi alguses. Paraku röövis selle võimaluse (ja koha valitsuse laua otsas) Reformierakonnalt Edgar Savisaare langemine Keskerakonna juhi kohalt.

Nii eesistumine kui Eesti 100. aastapäeva pidustused kukkusid sülle talle osakssaanud aust ja kohustustest esmalt üsna kohmetule uuele Keskerakonna esimehele ja peaministrile Jüri Ratasele.

Ratas kogus end ruttu ja praegu võib öelda, et tegemist on kahtlemata peaministri rolli piduliku poole vilunud täitjaga. Usutavasti pakub see talle koos tipptasemel rahvusvahelise suhtlusega motivatsiooni ja hingekosutust koalitsioonivalitsuse kitsal rajal hoidmise raske ja lõppematu töö kõrval.

Aga nagu äsja 23. ja 24. veebruaril Tartus ja Viljandis peetud Ratase ja president Kersti Kaljulaidi ülesastumistest nägime, siis tavalisest rütmist mitu korda intensiivsem tähtpäevakõnede koostamine ja ettekandmine hakkab lõpuks sisu arvelt lõivu nõudma. Üks valis ootamatult kandvaks teljeks "koomale tõmbamise" kõiges, teine kordas mitmeid kordi läbi käidud lemmikteemasid ning lisas neile mustvalge Andrese ja Pearu käsitluse. Nii peaminister kui president otsisid, aga tundub, et ei leidnud.

Muide, Ratase esimene kõne peaministri traditsioonilises 23. veebruari Tartu formaadis oli täitsa teistsugune, lihtsate sõnade ja lühikeste lausetega kõigi sihtgruppide "läbipaitamine". Oli neid, kes kirtsutasid nina, kuid see on praeguse peaministri tugevamaid oskusi ja sellisena veenev.

Peaministri ja presidendi tänavustele kõnedele oli kontrastiks esimest korda vabariigi aastapäeva paraadil esinenud kaitseväe juhataja Martin Herem. Sarnaselt paljudega nägi kindralmajor vajadust kaugesse minevikku vaadata, et leida sealt õpetussõna tänapäeval muret tegeva ühiskonna kiusliku kaheksjagunemise kohta. Tema leitud kujund oli tabav ja nii terane, et lõiku Vabadussõja-aegse kaprali Paul Hermanni mälestustest tasub tsiteerida veel üks kord.

"Süüa polnud palju ja toidunõusid oli ka vähe. Kord saime teise sõduriga kahe peale kaussi mingit putru. Kui platvormi nurka sööma istusime, sülitas see teine mees kaussi, et kogu toit talle jääks. Vaatasin talle silma sisse, sülitasin samuti sinna kaussi … ja siis sõime mõlemad edasi. Pärast istusime rongile ja tegime vaenlasele säru."

Siia pole midagi lisada tarvis, kõik on selge.

Lisaks ei põlanud Herem ära tavalistele Eesti inimestele omaste väljendite irooniavõtmes tagasipeegeldamist: "Me elame normaalselt /.../ Päris hea!"

Uus mees, mõte värske − nii kinnitas Herem, et riigijuhtidele ja rahvale oleks kergenduseks, kui saaks tähtpäevakõnede kurnatud žanris pausi teha, vähemalt aastaks.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles