:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2020/03/03/12984772t1hf697.jpg)
Iga taevasse paiskamata jäänud süsihappegaasi tonni üle võiks rõõmu tunda. Õhk puhtam ja eeldatavasti õnnestub kliima soojenemist seeläbi milli-millikraadi võrra ära hoida.
JUHTKIRI Liigne tormamine süsihappegaasi püüdmisel kisub äraspidiseks
Aga seejuures tasuks rohkem tähele panna ka seda, millised on süsihappegaasi heitmete järsu vähendamise sotsiaal-majanduslikud kõrvalmõjud. Samuti seda, kas kõik alternatiivsed kvoodivabadeks liigitatud energia tootmise viisid kogu oma ahela pikkuses on ikka nii puhtad ja keskkonnasõbralikud.
Kui põlevkivi kasutamine elektrijaamades on nii-öelda poolsurnuks maksustatud, siis jäätmepuidu kasutamine elektri tootmiseks on Euroopa Liidu silmis kiiduväärt tegu, mida kalli CO2 kvoodi ostmise kohustusega ei karistata.
Aga see pole sugugi ökoloogilise jalajäljeta tegevus. Puidu põletamisel paiskuvad samuti õhku CO2 molekulid. Kui vaadata aga jäätmepuidu kasutamise kogu ahelat, siis võib selle negatiivne mõju keskkonnale kujuneda suuremakski kui siitsamast elektrijaama külje alt karjäärist võetud põlevkivi puhul.
Inglismaal või kusagil mujal heaoluriigis lammutatakse hooneid, sealt võetakse välja puit ja mööbel, sõidutakse diislikütust kasutavate veokitega sadamasse, sealt laaditakse kraanadega laevadele, mis toovad need Sillamäe sadamasse, sealt jälle veokitesse. Edasi ootab minek energiat tarbivasse purustuskompleksi, kus see jäätmepuit purustatakse, eemaldatakse metall. Kui palju kogu selle protsessi peale energiat kulus ja milline on mõju keskkonnale? Selliseid näiteid võib tuletada veel hulganisti.
Talupojamõistus ja mõõdukus peaksid olema süsihappegaasi heitmete koguste vähendamise tempo valikul kasulikud abimehed, nagu ka vanasõna, et tark ei torma.