/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2020/03/25/13025150t1h64b6.jpg)
Kõik me teame, et Eesti on e-riik, kus digitaalsed lahendused on juba aastaid olnud asjaajamiste igapäevane osa. Internetis me deklareerime makse, teeme pangaülekandeid, peame kirjavahetust ametiasutustega, hääletame kohalikel ja parlamendivalimistel jne.
Praegune eriolukord on aga suur test meie e-riigi tegelikule võimekusele. Kõige suurem väljakutse on olnud muidugi haridusasutuste üleviimine täielikule kaugõppele, mis esmapilgul tundub sujuvat tõrgeteta. Ehkki tegelikku ülevaadet sellest, kas ja kuidas mõjutab praegune kaugõpe hariduse kvaliteeti, õpilaste motivatsiooni ning ka kogu haridussüsteemi võimet hoida kooliharidust piisaval tasemel, pole praegu veel kellelgi.
Omavalitsused ja riigiasutused on eriolukorra kehtestamisega enamjaolt oma hooned sulgenud ja viinud inimeste n-ö silmast silma teenindamise üle internetti või telefonipõhiseks, tagades siiski elementaarsed hädavajalikud sotsiaalteenused.
Tänasest lehest saab lugeda, kuidas meie omavalitsused on kõik eri viisil korraldamas volikogu tööd. Segadust on siin palju, sest tuleb välja, et eriolukorra puhul valitseb paljudes valdkondades juriidiliselt hall ala, kus igaüks püüab tegutseda oma äranägemise järgi, abiks vaid ministeeriumi üldsõnalised soovitused. Kindlasti saab seadusandja praegusest olukorrast hea õppetunni, et edaspidi olemasolevad seaduseaugud täita. Ka selles osas, mis puudutab erinevate instantside, sealhulgas volikogude, aga ka riigikogu tööd pandeemia ning muude eriolukordade puhul.