Suurt haiguspuhangut ja kõrget COVID-19 põhjustatud suremust Itaalias võib selgitada mitme asjaoluga: viiruspuhangu alguses alahinnati reaalset olukorda, rolli mängivad kindlasti Itaaliale iseloomulik eri põlvkondade lähedus, elanike keskmine vanus ning kroonilised haigused.
Enne esimesi COVID-19 diagnoose Itaalias diagnoositi riigi põhjaosas asuvas haiglas ebatavaliselt palju kopsupõletikku põdevaid inimesi, mis võisid olla esimesed COVID-19 juhtumid, kuid neid raviti gripina. Samuti on mõeldav, et selleks ajaks, kui Itaalias haiguspuhangu olemasolu märgati, olid riigisisesi juba tekkinud mitmed haiguse ülekandeahelad.
Viiruspuhangu algusaegadel alahinnati reaalset olukorda. Veebruari lõpus, mõned päevad pärast 11 Põhja-Itaalia linnas karantiini kehtestamist, oli riigis viirusesse nakatunud 650 ning surnud 17 inimest. Sel ajal levis veel arvamus, et riigi majandus on tugevam kui hirm ning itaallased ei peaks oma sotsiaalseid harjumusi muutma.
Info uue haiguse, selle leviku ning mõjude kohta on pidevalt täienemas, täna on teada kindlasti rohkem kui veel kuu aega tagasi.
Kriisi alguses ei usutud olukorra tõsidust ning ka poliitikud proovisid rahvast rahustada, levitades sõnumit, et valitsus töötab välja lahendust. Ka meedikute arvamused lahknesid: mõnede arvates oli olukord tõsine, samal ajal kui teised pidasid viirust gripist vaid pisut ohtlikumaks. Kogu riiki hõlmav karantiin kuulutati välja 10. märtsil. Konkreetsed meetmed (koolide, restoranide jt avalike asutuste sulgemised) järgnesid mõni päev hiljem.
Igapäevased tihedad kontaktid põlvkondade vahel
Peale selle mängivad kindlasti rolli Itaaliale iseloomulikud ulatuslikud põlvkondadevahelised kontaktid ning seda toetab täiskasvanud laste ja nende vanemate elukohtade lähedus. Isegi siis, kui eri põlvkondadest pered ei ela koos, on igapäevased kontaktid eakate vanemate ja nende täiskasvanud laste vahel sagedased.