Erik Gamzejev: Eestis elavatele vene inimestele info edastamine nõuabki suuremat pingutust

Põhjarannik on ainus päevalleht Eestis, mis ilmub nii eesti kui vene keeles.

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Nii nagu Eesti meedia jaoks on kogu aeg nõudnud siin elavate vene inimesteni jõudmine suuremat pingutust kui eestikeelsete lugejateni, kehtib sama ka riigi kriisikommunikatsiooni puhul.

Seisukoht, et info koroonaviiruse kohta ei ulatu Eestis elavate venelasteni sama hästi nagu eestlasteni, on kui mitte vale, siis tugev liialdus. Küll aga võivad mõningad erinevused olla selle info tõlgendamises ning sellel on omad põhjused. 

Esiteks on ekslik ettekujutus, et valdav osa Eestis elavaid vene inimesi tarbib meediat ühtemoodi ja jälgib vaid üksikuid kanaleid. Kolm aastat tagasi valminud lõimumismonitooring tõi esile, et vene peredes kasvanud noorema põlvkonna jaoks on eestikeelsed kanalid infoallikatena muutunud aina olulisemateks. Samal ajal on nendele säilinud ka Venemaa meedia roll, aga seejuures mitte Kremli mõju all olevad suured telekanalid, vaid märksa mitmekesisema sisuga internetipõhised väljaanded. 

Tulenevalt oma keeleruumi tohutust suurusest on Eestis elavate venelaste infomaastik palju kirjum ja mitmekesisem mosaiik, kui paljud eestlased seda ette kujutavad. Samavõrra rohkem leidub sellel hiigelsuurel väljal nii kvaliteetajakirjandust, meelelahutust, aga ka propagandat, valeuudiseid ja kõikvõimalikku infomüra. Mida iga konkreetne inimene sellest rikkalikust menüüst üles nopib, usaldusväärseks peab ja omaks võtab, sõltub igaühe tõekspidamistest. 

Eks Ida-Virumaalgi võttis osa inimesi koroonaviirust irooniaga, niikaua kui see ei puudutanud otseselt nende oma lähedasi ega tuttavaid. 

Tõsi on, et Eesti meedial tuleb sellises konkurentsis siin elavate venelaste tähelepanu ja aja võitmiseks märksa rohkem vaeva näha kui eestikeelse auditooriumi võitmise puhul. See käib ka riigipoolse kriisikommunikatsiooni kohta. Meedia puhul lisandub aga ka majanduslik pool. Kui Eesti suuremates uudisteportaalides on paljud eestikeelsed lood maksumüüri taga, siis venekeelsed on enamikus tasuta kättesaadavad. Põhjus on eelkõige selles, et internetiavarustes on venekeelse tasuta sisu pakkumine sedavõrd suur. Meediamajade jaoks on see üsna keerukas ülesanne, sest lugejaid tuleb enda poole võita tugeva sisuga, mille eest lugeja maksta ei taha. 

Ometigi on sellega õnnestunud siiski üsna hästi hakkama saada. Äsjane Kantar Emori uuring kinnitab, et Eesti venekeelsed meediakanalid on Venemaa kanalitest nii populaarsemad kui ka usaldusväärsemad. Eestis pole venekeelseid kanaleid seejuures sugugi vähe. Peale rahvusringhäälingu tele- ja raadiokanali ning portaali on venekeelsed kanalid ka suurematel üleriigilistel erameedia kontsernidel ning lisaks on veel suur hulk kohalikke väljaandeid. Ainuüksi põhiliselt vaid Ida-Virumaa elu kajastaval Põhjarannikul oli näiteks paberlehel ja veebil mullu sügisel Faktum Ariko läbiviidud Eesti lugejauuringu põhjal kokku üle 142 000 lugeja, kellest ligemale 100 000 inimesele on emakeel vene keel. See näitab, et kohalikud sündmused lähevad inimestele korda. 

Ilmar Raag märkis sel nädalal Vikerraadio päevakommentaaris Turu-uuringute ASi küsitlusele tuginedes, et 97 protsenti eestlastest ja 92 protsenti muust rahvusest inimestest arvab, et nad on koroonaviirusega tingitud olukorrast hästi informeeritud.  

Võib öelda, et informeeritus ja info tõlgendamine ning sellest tulenev käitumine ei kattu alati. Vahel ei ole seejuures mingit tähtsust sellel, milline on inimeste emakeel. Raag tõi näiteks sama küsitluse põhjal esile, et inimesi, kes ei pidanud koroonaviiruse teemat väga tõsiseks, oli nii Ida-Virumaal kui ka Põlvamaal võrdselt 15 protsenti.

Praeguse epideemia levikul on sellesse suhtumises olnud erisuguseid staadiume. Meenutagem, et see oli alles viis nädalat tagasi, kui ka valitsuse pressikonverentsil kõlas seoses koroonaviirusega jutt hanerasvast ja sinepiplaastrist. 

Eks Ida-Virumaalgi võttis osa inimesi koroonaviirust irooniaga, niikaua kui see ei puudutanud otseselt nende oma lähedasi ega tuttavaid. Lihtsalt juhtus nii, et narvalaste seas pole Saaremaa võrkpalliklubi fänne ega ka malevakaaslasi Võrumaal, kelle juubelil käia. Nõrgem seotus ülejäänud Eestiga andis ajutist ajapikendust püsimisel terviseameti statistikas viirusevaba linnana, ent koos sellega kaasnes ka inimlik lõdvem suhtumine ohtu nagu mujalgi. See polnud aga lotovõit, vaid sel nädalal Ida-Virumaalt tulevate sagenevate nakatumisuudiste põhjal pigem kuri karuteene. 

Praeguses kriisiolukorras on ka oluline, kelle sõnal on ühiskonnas autoriteet. Seda tasuks sotsioloogidel täpsemalt mõõta, kuid ilmselt ei pane ka kõhutunne mööda selles osas, et neid Eesti elanikke on tagasihoidlikult hinnates rohkem kui 10 000 või 20 000, kes kujundavad oma hoiakuid selle põhjal, mida ütleb Putin, aga mitte Ratas, Kaljulaid, Reinsalu ja Helme kokku. Aga samas on kindlasti vale arvata, et valdavale enamikule Eesti venelastele on kõige usaldusväärsem poliitik maailmas Venemaa president. Kuid Eesti poliitikutel on kõvasti kasvuruumi, kuidas siin elavate venelaste seas tuntumaks ja ka emotsionaalselt lähedasemaks saada. 

Praeguses kiiresti muutuvas olukorras tark tegutsemine ja tehtavate otsuste põhjalik selgitamine ka vene keeles on vajalik koroonaviiruse leviku tõrjumiseks. Samas on see Eesti riigimeestele ja -naistele ühtlasi võimalus võita enda poole neid elanikke, kes on seni suhtunud nendesse pigem umbusuga.    

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles