Margus Vals: uus põlevkiviõlitehas tuleb

Uus õlitehas rajatakse olemaolevate, vanema Enefit 140 ja kaheksa aastat tagasi valminud esimese Enefit280 kõrvale. Foto: Ilja Smirnov

Vedelkütuste tootmise laiendamine on strateegiline investeering, sest loob Eesti riigile pikka aega lisaväärtust ega lähe vastuollu kliimaambitsioonidega, kirjutab Eesti Energia juhatuse liige vastuseks Jaanus Purgale. (Põhjarannik, 4. aprill)

Miks on Eesti Energia asunud rajama uut Enefit280 õlitehast? Enefit on teadaolevalt madalaima omahinnaga ning efektiivseim ja väikseima keskkonnamõjuga tööstuslikult tõestatud põlevkivi väärindamise tehnoloogia maailmas, kus toimub põlevkiviõli, gaasi ja elektri koostootmine ühes protsessis. Sel moel saadakse Enefiti tehnoloogia abil maavarast kätte üle 80% selles sisalduvast energiast.

4. aprilli Põhjarannikus Jaanus Purga toodud võrdlus Petroteri ja Enefiti kohta ei ole korrektne, kuna ei võrrelda võrreldavaid asju. Petroteri tehnoloogia puhul ei toodeta poolkoksist, mis on õlitootmisprotsessi jääk, elektrit. Enefit toodab poolkoksist elektrit tehase enda tarbeks ning lisaks võrku mahus, mis vastab kuni 70 000 leibkonna aastasele tarbele.

Eesti inseneride loodud unikaalne Enefiti tehnoloogia võimaldab efektiivselt ära kasutada kogu kaevandatud põlevkivi ning töödelda õliks vanad rehvid ning perspektiivis ka plastijäätmed ja jääkõlid.

Ainuke jääkprodukt, mis Enefiti tehnoloogia puhul tootmisprotsessis jääb, on põlevkivituhk, mille puhul on tegemist tegelikult ehituse ja põllumajanduse toorainega ning mida kvalifitseeritakse käesolevast aastast tavajäätmena.

Ehk siis lisaks rahalistele andmetele ei tohiks tehnoloogiate võrdluses ära unustada keskkonnamõju. Enefiti tehnoloogia puhul põleb õlitootmisest alles jääv poolkoks hapnikurikkas keskkonnas keevkihtkatlas. Põlemisel jääb järele puhas tuhk. Petroteri tehnoloogias on keevkihtkatla asemel eelmise põlvkonna kolle, kus poolkoks põleb ebaefektiivsemalt ning osa orgaanikat jääb kasulikult põlemata.

Eesti inseneride loodud unikaalne Enefiti tehnoloogia võimaldab efektiivselt ära kasutada kogu kaevandatud põlevkivi ning töödelda õliks vanad rehvid ning perspektiivis ka plastijäätmed ja jääkõlid. See muudab Enefiti tehnoloogia oluliste keskkonnaprobleemide lahendajaks nende jäätmete puhul, millele ei ole head taaskasutust seni suudetud leida.

Uus põlevkiviõlitehas võimaldab ära kasutada ka Estonia kaevanduse ja Narva karjääri jääkvaru, mis ulatub ca 250 miljoni tonnini. On tõhus ning keskkonna ja riigi kui põlevkivivaru omaniku suhtes vastutustundlik see põlevkivivaru otstarbekalt ja võrreldes senise kasutusega keskkonnasõbralikult ära kasutada.

Pikaajalise investeeringu tasuvuse hindamisel on mõistlik kasutada pikaajalisi nõudluse ja hinnaprognoose, mille on koostanud maailma juhtivaid eksperte koondavad organisatsioonid. IEA (rahvusvaheline energiaagentuur), WEC (maailma energeetikanõukogu) ja teised usaldusväärsed organisatsioonid on hinnanud, et vedelkütuste ja naftatoodete tarbimine kasvab kuni aastani 2040 ning on märkimisväärselt kõrge ka siis, kui rakenduvad praegustest kliimakokkulepetest rangemad kliimakokkulepped. Jaanus Purga oma pikaajaliste prognooside allikaid ei avalda.

IEA prognooside järgi kasvab vedelkütuste tarbimine aastani 2040 ning ka konservatiivsema stsenaariumi järgi on hiljemalt selleks ajaks investeering end ära tasunud. Suurt muutust globaalses pikaajalises õli nõudluses ei ole kaasa toonud ka koroonaviiruse tekitatud kriis maailma majanduses ning IEA hinnangul järgneb käesoleva aasta õli nõudluse vähenemisele tuleval aastal taas kasv. Usume, et uue tehase õlitooteid on võimalik hea hinnaga turustada.

Oleme investeerimisotsust ette valmistades arvestanud erinevate stsenaariumidega ja näeme, et vedelkütuste tootmise laiendamine on mõistlik ning loob Eesti riigile pikka aega lisaväärtust, mis võimaldab suurendada investeeringuid taastuvenergia arendamisesse, nagu on oma naftarahaga teinud näiteks Norra. Õlitehast finantseerib Eesti Energia peaasjalikult omavahenditest ja riigi kui omaniku tehtud omakapitali sissemaksest.

Jaanus Purga on ka lühiajaliste hindade kohta esitanud ebakorrektset informatsiooni, väites, et praegu müüakse põlevkiviõli hinnaga 100-140 USD tonn. Reedel, 3. aprillil maksis maikuusse tehtavate tarnete põlevkiviõli referentstoode 0,5% väävlisisaldusega õli ca 240 USD tonn ja väävlisisaldusega 1% kütteõli veidi alla 200 USD tonn. Põlevkiviõli väävlisisaldus on 0,6-0,7%, seega jääb põlevkiviõli müügihind nimetatud toodete hinna vahele.

Jaanus Purga väide, et uus põlevkiviõlitehas on kliima- ja energiapoliitikaga vastuolus, on samuti ebakorrektne. Põlevkivist õli, gaasi ja elektri koostootmine on oluliselt energiaefektiivsem kui põlevkivi otsepõletamine elektriks, mis läheb kokku nii riigi energiamajanduse arengukavaga kui kliimapoliitika eesmärkidega. Tegu on põlevkivitööstuse transformatsiooniga, kus minnakse põlevkivi otsepõletamiselt üle õli, gaasi ja elektri koostootmisele.

Juba praegu on põlevkivitööstus CO2 vähendamise vaieldamatu vedaja Eestis. Eesti Energia vähendas 2019. aastal heitmeid poole võrra, kusjuures teiste sektorite heitmed ei ole märkimisväärselt muutunud. Ühtlasi liigume 2030. aastaks seatud CO2 vähendamise eesmärkide poole ennaktempos.

Jaanus Purga väitel tekib õlitehase rajamisel kokku vaid 310 töökohta. Tegelikkuses saavad tehase ehituse ajal Eesti elanikud kuni 700 töökohta ning opereerimise ajal loob tehas ca 500 otsest ja kaudset töökohta. Eesti riik ei ole nii rikas, et hea kvalifikatsiooniga hästi tasustatud töökohad kõrvale heita. Vähem oluline pole asjaolu, et ekspertide hinnangul võib oluline osa uue õlitehase ehitusmaksumusest jääda Eestisse.

Kokkuvõttes on uue põlevkiviõlitehase rajamine pikaajaline ja strateegiline investeering, millega me soovime väärindada Eesti olulisimat maavara, luua uusi töökohti ja säästa senisest rohkem looduskeskkonda. Eesti on Euroopas üks väheseid riike, kel on võimekus vedelkütuseid ise toota, ning see on suur väärtus. Seejuures kasutame tehnoloogiat, mille vastu tuntakse huvi globaalselt, ja seda teadmist oleme hiljuti ka eksportinud. Põlevkiviõli on Eestile väga oluline ekspordiartikkel, peaaegu kogu toodang eksporditakse Eestist välja.