JUHTKIRI Mööda habrast jääd tuleb veel kaua astuda
/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
11. mai 2020, 23:20
Eriolukorra osad piirangud, mis on kammitsenud meie igapäevast elu viimased kaks kuud, hakkavad tasapisi mineviku hõlma jääma.
Alates eilsest on taas avatud kaubanduskeskused ja muuseumid. Peagi tohib jälle avada koolimajad. Piirid Läti ja Leedu ning Soomega on avanemas. Jalgpallimeeskonnad teevad trenni ja on peagi jätkamas hooaega, tõsi, esialgu ilma publikuta tribüünidel. Ürituste korraldajad sätivad plaane sügiseks, teadmata samas, millised on valitsuse kehtestatavad osalejate koguarvu piirid.
Majanduse taaskäivitamiseks oleks justkui tarvis võimalikult kiiresti piirangutest vabaneda, sest iga päev sellega viivitamist kasvatab kahjusid ja inimeste ebakindlust toimetuleku ja tuleviku suhtes. Teisest küljest kasvatab kiirustamine riski vajuda jääauku ja nurjata kõik senised pingutused ja lootused.
Ometigi kaasnevad nende ja ka teiste piirangute järkjärgulise kaotamisega jätkuvalt ettevaatusnõuded: hoida distantsi, soovitatavalt kanda avalikes kohtades kindaid ja ka maski. Paljudes inimestes püsib loomulikust alalhoiust tulenev instinkt liikuda avalikes kohtades ja puutuda teiste inimestega kokku võimalikult vähe.
Väljatulek eriolukorrast ja sellega kaasnevatest piirangutest on kui astumine mööda habrast jääd. Piisab uuest suuremast haigusepuhangust, kui Stenbocki majast hakkab tuleb nagu Vändrast saelaudu korraldusi selle kohta, mida on keelatud teha ja mis asutused tuleb kinni panna.
Lähikuud on praeguse koroonakriisi sõlmpunkte. Majanduse taaskäivitamiseks oleks justkui tarvis võimalikult kiiresti piirangutest vabaneda, sest iga päev sellega viivitamist kasvatab kahjusid ja inimeste ebakindlust toimetuleku ja tuleviku suhtes. Teisest küljest kasvatab kiirustamine riski vajuda jääauku ja nurjata kõik senised pingutused ja lootused. Teist korda sealt välja ronida oleks veelgi keerulisem.