Kaarel Pürg: suured Peetrid tegid Ida-Virumaast väikese Peetri

Kaarel Pürg, Ida-Virumaa pensionäride ühenduse juhatuse esimees

FOTO: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Selleks kirjatükiks andis tõuke valitsuse otsus toetada praeguse kriisi ajal ühe miljoni euroga Ida-Virumaa turismisektorit, millest aga pärast Tartu, Pärnu ja Haapsalu linnapea hädakisa kohe loobuti.

Peaminister Jüri Rataski on viimastel kuudel korduvalt rõhutanud, et just Ida-Virumaa on selle kriisi ajal tugevasti pihta saanud ja töötuse määr on samuti siin märgatavalt suurem kui üheski teises maakonnas.

Pidasin siinsetele turismiettevõtetele lisamiljoni eraldamist igati põhjendatuks ja õiglaseks. Reaktsiooni ei tulnudki oodata: algas koletu hädakisa. Miks Ida-Virumaa! Kõikidele võrdselt! Selle ilmselt koordineeritud, üleoleva, et mitte öelda ülbe demarši tulemusena meie turismiedendajatele lubatud miljon lihtsalt haihtus! Ütlen ausalt: häbi hakkas!

Selle ilmselt koordineeritud, üleoleva, et mitte öelda ülbe demarši tulemusena meie turismiedendajatele lubatud miljon lihtsalt haihtus! Ütlen ausalt: häbi hakkas!

Kuidagi iseenesest meenus rahvatarkus suurest ja väikesest Peetrist, kus ühise rännaku alguses söödi ära väiksema toidukraam ja hiljem pidi igaüks enda omaga hakkama saama. Lahtiseletatult tähendab see, et kui Ida-Virumaa aastakümneid hoolega pingutas, et toota kogu Eesti majandusarenguks nii hädavajalikku odavat elektrit, siis saastetasudest laekus tagasi vaid väike osa. Küll aga said teised maakonnad siinsete põlevkiviettevõtete tasutud maksude eest oma elukeskkonda jõudsalt arendada. 

Näiteks rattateed olid mujal suuremate ja ka paljude väiksemate asulate ümber juba ammu valmis, meieni siin Ida-Virumaal jõuvad need 10-15 aastat hiljem.  

Märtsikuus võis naaberriigi Venemaa telekanalitest terve nädal pidevalt kuulda, kuidas meil siin Eestis on ühed euroliidu nigelamad pensionid. Ega nad midagi uut meile ei avastanud, muigama ajas ainult fakt, et ilmselt tagasihoidlikkusest ei mainitud kordagi, et nende pensionid on veel nirumad! 

Samal ajal kui koroonaviirus oli juba Euroopas tugevasti kanda kinnitanud, jõudes ka Eestisse, ei väsitud samades meediakanalites kiitlemast, et nende riigist läheb see karikas kindlasti mööda (ju nad on erilised) ja nemad on valmis kõiki abivajajaid kohe aitama. Olgu selle abiga, kuidas oli, aga nüüdseks on viiruse levik paljud asjad nii paika pannud, et koroonaviiruse kontekstis annab praegu hullemat kohta kui naaberriigis maailmas üldse otsida. 

Ida-Virumaa eakad pole selle üle sugugi kahjurõõmsad, vaid soovivad kogu südamest, et ka teisel pool piiri oleks see hirmus tõbi viimaks kontrolli alla saadud. Nad on edaspidi tervete turistidena ja heade naabritena siin oodatud. Aga selge on, et meie kohalikke turismiettevõtteid mõjutab olukord Venemaal tugevasti, sest ilmselt niipea ei saa nende kui klientidega arvestada. Seegi on üks põhjus, miks lisatoetus riigilt Ida-Virumaa turismile on vajalik. 

Meie eakad, olles maakonna patrioodid, jäävad suure tõenäosusega Ida-Virumaale truuks surmani.  Nad  ei ole kibestunud ja täidavad nurisemata eriolukorra suuniseid.

Pensionäride ühenduse liikmed on veendunud, et meie olemegi praeguses raskes olukorras Eestimaal ilmselt kõige privilegeeritumad, kellel on olemas kindel, garanteeritud sissetulek pensioni näol, mis on küll tagasihoidlik, kuid samas selle vähendamine või sellest ilmajäämine on äärmiselt ebatõenäoline.

Oleme tänulikud ka omavalitsustele, kes meid võimaluste piires aitavad, rääkimata lastest, sugulastest ja headest tuttavatest. Meie saame hakkama.

Teistel on aga ümberringi muretsemiseks põhjust küllaga. Väga paljud tööealised on praeguseks juba töö kaotanud. Samas suurem osa eri valdkondade esindajaid, kes seni veel tänu riigi abile nii-öelda vee peal püsib, näeb tulevikku eriti tumedates värvides.

Majanduskriis ja kõik sellega kaasnev on ju aastateks ettearvamatu: teadmatus ja ebakindlus muserdavad. Kas ikka ollakse ka homme võimelised täitma oma kohustusi riigi ja pankade ees, tasuma kommunaalmakseid, toitma ära oma pere, koolitama oma lapsi jne?

Koroonaviirus on meilt kuudeks ära võtnud võimaluse üheskoos aega veeta ja kuna statistika järgi elavad mehed ligi kümmekond aastat vähem kui naised, siis suhtlemisvaegus ongi kujunenud eakate inimeste ühiseks suureks probleemiks. Seda aitavad praegu leevendada kevadised aiatööd, jalutuskäigud omavahel, pikad telefonivestlused sugulaste, sõprade ja tuttavatega.

Loodame, et kunagi see õudusunenägu lõpeb ja me saame pöörduda tagasi endise elustiili juurde, muidugi valvsust kaotamata, sest ka haiguse tagasitulekut ei saa välistada. Muretsen, kas meil ikka õnnestub järjekordselt 14. oktoobril Jõhvi kontserdimajas ühiselt tähistada eakate päeva? Aga elame, näeme ja loodame parimat!

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles