Anvar Samost: igale soomlasele kaks edasi-tagasipiletit Tallinna

Anvar Samost, ajakirjanik Foto: err.ee

Eesti võiks koroonaepideemia tekitatud tavapäratut majanduskriisi ravida tavapäratu abimeetmega.

Kindlasti on praegu ikka veel vara öelda, et koroonaviiruse puhangu tekitatud majanduskriis jääb lühiajaliseks või piiratuks mõnede majandussektoritega.

Loodetavasti elavad ka eestlased üle selle, et nemad peavad Tallinki laevadel reisides ikka pileti eest maksma, aga soomlased ei pea.

Esiteks ei tea me jätkuvalt selle viiruse kohta eriti midagi ja seega ei oska vähimalgi määral prognoosida nakkuse edasist levikut. Nii need, kes ennustavad kindlat teist lainet, kui need, kes ootavad, et uus koroonaviirus 10 aasta taguse seagripi moel ise vaibub ja ära kaob, lihtsalt oletavad midagi, ei enamat.

Teiseks on maailmamajanduse olukord juba 2009. aasta suurest finantskriisist saati mitmel moel habras ja piisab ühest ootamatust sündmusest viirusele lisaks, et kriis hoogustuks või hoopis uue suuna ja ulatuse võtaks. Eriti keeruline on koroona tõttu mitu kuud seisnud Euroopa majanduste, nagu Itaalia, Hispaania ja Prantsusmaa majanduse väljavaade.

Aga siiski on mingeid märke nii Eestis ja meie lähipiirkonnas kui laiemalt maailmas, mis lubavad soovi korral end lugeda nii, et V-kujuline kriis paistab usutav. Teisisõnu: kiirele langusele võiks järgneda kiire taastumine.

Kui lääneriikide majanduspoliitilisi reaktsioone analüüsida, siis valdavalt ongi need meetmed tehtud eeldusel, et langus pole püsiv. Ka Eestis kasutusele võetud palgatoetused ja abilaenud tuginevad ootusele, et pihta saanud teenindussektor suudab nendega mõned kuud vastu pidada ja taaskäivitamine ei kujune seetõttu liiga vaevaliseks. Kui peaks teisiti minema, siis on mõistagi vaja hoopis suuremaid ja pikema vaatega otsuseid teha.

Turism, eriti Soomest, on Eesti majandusele otseselt ja kaudselt väga suure tähtsusega. Eelmisest majanduskriisist taastumisel oli märkimisväärne roll asjaolul, et soomlased − ja vähemal määral teised naabrid − jätsid samuti raskustes olles kaugemad ja kallimad puhkusereisid ära ning asendasid need lühemate, kuid sagedasemate reisidega Eestisse, eelkõige Tallinna. 1990. aastate alguse Soome turistide rolli Eesti majanduse ülesvedamisel ei ole mõtet lähemalt meenutadagi.

Seega on igati mõistlik, et Eesti valitsus annab Tallinna ja Helsingi vahelise laevaliini suurimale vedajale Tallinkile täpselt nii palju likviidsuslaenu, kui sel vaja läheb, kuni osaluse omandamiseni välja. Kui Soome ja Eesti juuni keskel turistide liikumise taas eeldatavalt vabaks lasevad, siis on neil, kellega reisida.

Aga laevaühenduse olemasolu iseenesest ei too Soome turiste endises mahus Eestisse. Mullu tegid soomlased Eestisse meie keskpanga kogutud statistika järgi kaks miljonit reisi. Ainuüksi nakkusehirmu arvestades jääb neist suur osa tänavu ootele.

Sloveenia valitsus annab igale oma riigi kodanikule 200eurose vautšeri, mis on mõeldud vahetamiseks majutuse ja muude turismiteenuste vastu kodumaal. Päris hea kastist-väljas-mõte, mis kindlasti toetab just konkurentsivõimelisemaid turuosalisi, soosides sealset teenindussektorit.

Kuid ühtegi lisaeurot Sloveenia majandusse see meede juurde ei too.

Eesti valitsus võiks teha sammu kaugemale ja osta Tallinkilt paar miljonit edasi-tagasipiletit Helsingist Tallinna ning need siis Soomes tasuta välja jagada. Võimalik, et lisaks nendele sadadele miljonitele eurodele, mida Soome turistid nii Eestis kulutaksid, saaksime ka läbi aegade kõige kõvema Eesti mainekampaania põhjanaabrite juures.

On väga raske näha, mis sellise plaani realiseerimisel võiks valesti minna. Tallink ise on aastaid madalhooajal juba sellist tegevust harrastanud, jagades tasuta või väga odavaid pileteid reisimiseks jaanuaris-märtsis. Arvestades asjaolu, et Eesti riigist saab üks Tallinki suurimaid võlausaldajaid, võib oodata, et need piletid saab kätte väga hea hinnaga. Aga soomlane kulutab juba laeval ja Eestis kindlasti mitu korda rohkem raha, kui piletitele kulus.

Loodetavasti elavad ka eestlased üle selle, et nemad peavad Tallinki laevadel reisides ikka pileti eest maksma. Esiteks oleks tulemus meie kõigi majanduslikes huvides ja teiseks on eestlastele sõidusuunast olenevalt erineva hinnaga piletid juba varasemast hästi tuttav nähtus.