:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/06/03/13134214t1h9572.jpg)
Tänane Põhjarannik kirjutab järjekordselt Kohtla-Järve haisuprobleemist, mida oleme käsitlenud vist küll läbi aastate. Me näeme, et vee- ja kanalisatsiooniettevõte Järve Biopuhastus otsib mitmesuguseid variante, et oma puhastusseadmetest tulenevat lõhnaprobleemi leevendada. Aga ikkagi ütleb ettevõtte juht lõpuks, et elanikud peavad leppima sellega, et täiesti lõhnavabaks ei saa linn siiski, sest oma osa on kõigi linnas tegutsevate ettevõtete tegutsemise koosmõjul välisõhule.
Me oleme aastate jooksul näinud rahva pahameelt ebameeldiva haisu pärast. Oleme näinud ka eri instantside nõutust probleemi lahendamisel olukordades, kus inimesed tundsid ebameeldivat haisu, aga kuna kallid aparaadid mitte, siis justkui midagi teha ei saakski. Lõpuks hakkasid asjad liikuma ja kuigi vaevaliselt, on siiski midagi ette võetud.
Aga kogu protsess on küsimärgi alla pannud ka riikliku keskkonnakaitselise võimekuse, kui probleemi pole pikki aastaid suudetud lahendada. Siit tuleb otsida ka põhjusi, miks inimesed on nii tundlikud näiteks uute keemia- või kaevandustootmiste rajamise suhtes oma kodude lähedale. Võtame kas või protestid kavandatava Ahtme õlitehase või Lüganuse vallas kaevandustegevuse vastu. Need on ju osalt ka umbusaldusavaldus riiklikule võimekusele tagada tootmise keskkonnamõju minimeerimine loodusele ja elanikele. Üks asi on joonistada paberil keskkonnamõjude hinnanguid, hoopis teine võib olla aga tegelikkus.