/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2020/07/08/13197730t1h4778.jpg)
Kohtla-Järve ja Jõhvi joogiveevarustus oli probleemiks tegelikult juba aastakümneid tagasi. 1980ndatel, mil elanikkond siin kasvas ja uusi korterelamuid kerkis kui seeni pärast vihma, oli olukord joogiveega nii keeruline, et normiks oli tööpäevadel päevasel ajal veevarustuse katkestamine, et veevarusid koguda. Aga toonagi võeti piirkonnale joogivett Kurtna-Vasavere veehaardest.
Nõukaajal joogiveearvesteid polnud ning seega puudus inimestel ka motivatsioon seda säästlikult kasutada.
Kaheksa aastat tagasi sai piirkond uue moodsa veepuhastusjaama ning välja on vahetatud ka vanad amortiseerunud torustikud. Seda kõike Euroopa Liidu toeka abiga. Ja kuigi veekulu on tänu kadude vähenemisele ning tarbimisharjumuste muutusele, aga ka elanikkonna vähenemisele oluliselt kahanenud, oleme nüüd ootamatu probleemi ees, kus veevajadus võib olla ikkagi liiga suur, et jätkata endistviisi.
Tänasest Põhjarannikust saab lugeda, et takistuseks on saanud Natura ala, mis võib olla mõjutatud praegusest joogiveevõtust. Ent keeruliseks teeb olukorra see, et tegelikult me ei tea, mis täpselt, kui palju ja missuguses suunas looduslikult unikaalset Kurtna järvistut mõjutab. Ilmselt on siin paljude asjade koosmõju.
Must stsenaarium, mille kohaselt hakataks vett ammutama 50 kilomeetri tagant Narva jõest, kõlab tegelikult üsna absurdselt, seda enam, et selle eest tuleb tarbijal maksta kallist hinda, tasudes samal ajal veel ka sellisel juhul hüljatava Ahtme veepuhastusjaama eest.