/nginx/o/2020/07/23/13227481t1h1a45.jpg)
9. juuli Põhjaranniku juhtkirjas avaldatud arvamus, et "tegelikult me ei tea, mis täpselt, kui palju ja missuguses suunas looduslikult unikaalset Kurtna järvistut mõjutab", on eksitav. Teadlasena saan kinnitada, et Kurtna on Eestis üks enim uuritud piirkondi ja me teame selle kohta üsna palju.
Alates 1970. aastatest on igal kümnendil läbi viidud vähemalt üks suurem uuring, Kurtnast on kirjutatud arvukalt aruandeid, teadusartikleid ja isegi doktoritöid. Probleem kipub olema pigem selles, et teadlaste saadud tulemused ja tehtud ettepanekud on kitsast majandustegevuse vaatenurgast ebamugavad ning seega on lihtsam silm kinni pigistada ja need unustada.
Aastatel 2017-2019 tegid Tallinna ülikooli ökoloogia keskus ja Tartu ülikool keskkonnaameti tellimusel Kurtnas järjekordse kompleksuuringu, mille tulemused kinnitavad paljuski seda, mis niigi juba teada oli: sealse piirkonna loodusväärtuste säilitamine on võimalik, kui hakata tegema mõistlikke ja mõtestatud valikuid. Tegutsema peab nüüd ja kohe, sest iga järjekordne üle nurga laskmine ja venitamine muudab tulevikus probleemide lahendamise veelgi kallimaks ning süvendab Ida-Virumaa puhta joogivee kriisi.
Kurtna järvestikus on umbes 30 ruutkilomeetril 38 eritüübilist väikejärve, millest kaitsealale jääb 33. Nendest 18 kuulub juba üle kümne aasta Natura elupaigatüübi järvede hulka. Kaitseala loodi loodusteadlaste survel 1987. aastal, alates 2018. aastast on tegu Alutaguse rahvuspargi ühe osaga.
/nginx/o/2020/07/23/13227483t1hf2ab.jpg)
Suurem inimtegevus piirkonnas sai hoo sisse 1946. aastal järvestikust läände jääva Ahtme kaevanduse avamisega. Hiljem lisandusid samasse piirkonda veel Viru ja Estonia kaevandus. Idas asuvad 1962. aastal avatud Sirgala karjäär ja 1964. aastal avatud Oru turbaväli, läänes alustas 1964. aastal Pannjärve liivakarjäär. Lõunaosas kulgeb 1952. aastal rajatud Konsu veehaare, kus Raudi kanali kaudu juhitakse kaevandusveed läbi mitme kaitsealuse järve Konsu järve, mille vett kasutab põlevkivikeemiatööstus.
Otse järvestiku südamesse rajati 1972. aastal Kurtna-Vasavere veehaare, et varustada Kohtla-Järve Ahtme linnaosa ja Jõhvi linna joogiveega. Kõik need mõjurid on toonud kaasa mitme järve veetasemete suuremahulise alanemise ja kõikumise.
Värskelt läbi viidud uuringu* eesmärk oli välja selgitada, mis põhjustab Kurtna MKA järvede veetasemete kõikumist, määrata osa loodusdirektiivi järvede ja nende elupaigatüübile iseloomuliku elustiku säilimiseks vajalik optimaalne veetasemete vahemik ning leida võimalused nende vahemike saavutamiseks ja säilitamiseks.
Kurtna järvestiku ainuke väärtus kohalikule inimesele ei ole ju ainult joogivesi − kogu piirkond pakub palju enamat.
Välitöödel koguti väga põhjalik ja mitmekülgne andmestik, selgitati välja ökosüsteemide säilimiseks vajalikud veetasemete vahemikud ning koostati detailne hüdrogeoloogiline mudel inimtegevusega kaasnevate võimalike muutuste prognoosimiseks.
Põhjalikumalt uuriti viit järve − Kuradijärv, Liivjärv, Martiska järv, Saarejärv ja Valgejärv −, mudelprognooside koostamiseks oli järvi rohkem. Kõikide uuritud järvede ökoloogilised seisundid näitasid muutusi halvenemise suunas. Samuti selgus, et uuritud järvede mobiilse fosfori varud on täienenud, kasvanud on järvede vee ja seega ka setete orgaanilise aine sisaldus ning järvede sügavamates kihtides valitseb tugev hapnikupuudus. Seega veeökosüsteemi seisukohast on olukord Kurtnas süvenevalt kriitiline ja vajab sekkumist.
See ei ole loomulikult lihtne, sest järvestiku kui terviku seisukohast on mõjureid mitmeid.
Tänaseks on üheselt tõestatud ja selge, et Vasavere veehaarde ümbruse järvede veetasemeid mõjutab kõige tugevamalt veetarbimine ning alles seejärel sademete hulga muutus ja vähesel määral ka muu majandustegevus.
Veetarbimise kõikumise tõttu on Vasavere veehaarde ümbrus pidevas pooltasakaalulises olekus ning veetarbimisega seotud veetasemete kõikumisvahemik (kuni 6 m) ületab oluliselt looduslikku (umbes 1 m). 1990. aastate suur veetarbimine langetas põhjavee taseme veehaarde vahetus ümbruses vahemikku 40−41 m üle merepinna. Ajalooliselt on Kuradi-, Martiska ja Ahnejärve veetasemed olnud vahemikus 46−47 m üle merepinna ning hüdrogeoloogiline mudel näitab, et ka praeguste teiste mõjutegurite (põlevkivi ja liiva kaevandamine, kraavitamine jne) säilimise juures taastuksid ligikaudu samad veetasemed nendes järvedes, kui Vasavere veehaardest veevõtt lõpetada.
Mudeltulemused näitavad, et Martiska ja Kuradijärv saavutaksid ökoloogiliselt optimaalse veetaseme vaid juhul, kui veevõtt olemasolevast Vasavere veehaardest on kuni 4000−4500 m3 ööpäevas. Sarnase tulemuseni jõuti ka eelmises Kurtna järvestiku uuringus 1996. aastal.
Kuna veetarbimine suureneb sademevaestel aastatel, siis need kaks mõjurit koos ei soosi stabiilse ökosüsteemi säilimist veehaardele lähimates järvedes. Seega on tähtis, et veetarbimine võimalikult vähe kõiguks − üks võimalik leevendusmeede võiks olla veevajaduse tippude silumiseks lisapuurkaevude rajamine või lisaveeallika leidmine kaugemalt.
Uuringus analüüsiti alternatiivi rajada kolm puurkaevu olemasolevast veehaardest põhja poole Pannjärve karjäärist vähemalt 100 m kaugusele. Väljapakutud uutest puurkaevudest põhja poole jäävate Mätas- ja Konnajärve veetasemed võivad seeläbi kuni pool meetrit alaneda, ent väheneks mõju Kuradi- ja Martiska järvele. Praeguse veehaarde veevõtt peab vähenema ja veehaare tuleb jagada kolmeks lõiguks, mille piires veevõtt on fikseeritud stabiilses mahus. Need meetmed ei tooks küll veel kaasa järvede optimaalsete veetasemete saavutamist, kuid tagaksid mõningase taastumise.
Pikemas perspektiivis väärib kaalumist ka võimalus rajada uus veehaare Vasavere ürgorgu Isandajärve ja Oru linnaosa vahelisele alale. Samuti on üks realistlik võimalus veevõtt Narva jõest, mida muuseas pakuti lahenduseks juba ka 1980. aastatel.
Sirgala karjääri negatiivne mõju on juba avaldunud Liivjärvele ja tõenäoliselt mingil määral Valgejärvele. Paar väiksemat järve on täielikult kuivanud.
Liivjärve ökoloogilise veetaseme saavutamiseks tuleks veetase Sirgala karjääri põhjaosas pärast selle sulgemist tõsta praegu planeeritavast (30 m üle merepinna) kõrgemale; Valgejärve optimaalset veetaset on võimalik tagada ainult juhul, kui karjäär lõuna suunas ei laiene.
Estonia kaevanduse lähenemine järvestikule alandab kaevanduse maksimaalse ulatuse korral Martiska ja Kuradijärve veetaset kuni pool meetrit. Samas on kaevandusel oluliselt suurem mõju järvestiku lääneosa järvedele: Niinsaare järvele prognoositav veetaseme langus võib järve sisuliselt kuivaks jätta.
Estonia kaevanduse mõjude minimeerimiseks tuleb kaevandus pärast varude ammendumist võimalikult ruttu veega täita.
On hea, et võimalused osa haruldaste järvede ja nende ökosüsteemide päästmiseks on veel olemas ning seda kõike kohalikelt joogivett võtmata. Oleks otsustajatel vaid julgust ja tahet teadlasi kuulata.
Kurtna järvestiku ainuke väärtus kohalikule inimesele ei ole ju ainult joogivesi − kogu piirkond pakub palju enamat. Lisaks ei tohi unustada, et joogivesi on piisavalt puhas vaid siis, kui toimiv ökosüsteem aitab seda puhastada. Kui unustada järved ja nende roll veeringes ning võtta Kurtnat vaid veereservuaarina keset põlevkivitööstuse poolt rikutud põhjavett, on tulemuseks vee kvaliteedi langus ka Vasavere põhjaveekogumis.
Ära ei saa unustada ka seda, et kõik erisugused mõjurid omavad ka ühist mõju: modelleerimistulemused näitasid, et kui kõikidel juhtudel saavad teoks halvimad stsenaariumid (veevõtt jätkub senises mahus, kaevandused laienevad maksimaalselt lähedale ning sademete hulk väheneb 20%), on oodata järvestikus põhjavee taseme langust kuni 5 m. See kõlab juba, nagu maailma lõpp saaks tõepoolest alguse Kurtnast.
/nginx/o/2023/06/14/15391134t1h84fb.jpg)