/nginx/o/2020/07/27/13236294t1h369d.jpg)
Enamikul meist pole elus kohtusse asja kas üldse mitte või siis väga harva. Sellest hoolimata pole kohus ka tavainimesele mingi kauge ja temasse mittepuutuv institutsioon, vaid osa süsteemist, mis tagab meile demokraatliku õigusriigi. Sellise riigi, kus kedagi ei saa asjatult karistada ja kus vaidlused lahendatakse õiglaselt, seadustele tuginedes. Sellise riigi, kus me saame tunda end turvaliselt.
Öeldakse, et võim korrumpeerib. Mingil määral on see tõsi igas ühiskonnas, kuid demokraatlikus riigis ei saa võimu rikutus ületada piiri, mille järel pole süsteemi tagasipöördumine õigele rajale enam võimalik. Alati on üksikud mustad lambad, aga enamik püsib puhtana. Selle tagavad avalikkus ja läbipaistvus.
Ka kohtuvõimult nõuab põhiseadus avatust, sätestades, et kohtuistungid ja otsuste kuulutamised on avalikud, kui just alaealiste ja ohvrite kaitseks või mõnel muul seaduses ettenähtud põhjusel ei ole istung kinnine. Reaalsus näitab paraku üha rohkem midagi muud ja kõigi kolme võimu üle valvaval ajakirjandusel muutub oma töö tegemine järjest raskemaks.
Kas tõesti polnud riigil eriolukorra ajal midagi muud teha kui keelata kohtuandmetele ligipääsu?
Lõviosa kriminaalasjadest jõuab lahendini lihtmenetlusega, mis tähendab, et istungid toimuvad vaid paberil. Kui pidada silmas efektiivsust, on lihtmenetlus igati mõistlik ja arusaadav, paraku kaasneb sellega, et otsuses võetakse kuriteo asjaolud kokku mõne lausega, mis sageli kuigi palju ei ütle. Jõustunud kohtuotsuste puhul on küll võimalik tutvuda toimikuga, kuid sageli ei kooru otsuse resolutiivosast välja, kas lisauurimiseks üldse põhjust on.
Hoopis kummaline on, millise agarusega üritab osa justiitssüsteemist avalikes kohtuotsustes täiesti kahjutuid andmeid varjata. Ma pole täpselt aru saanud, kas see sõltub kohtumajast, kohtunikust või pabereid vormistavast ametnikust, aga ühtelugu satub ette otsuseid, mille tekstis pole levinuim täht A nagu ülejäänud eesti keeles, vaid X. Nii sünnivadki sellised lõigud: "… süüdistatakse selles, et tema, kehtivat juhtimisõigust omamata, 30.09.2016. a kella 16.02 ajal juhtis Viljandi maakonnas X vallas X külas X mnt 23. kilomeetril mootorsõidukit Nissan Sunny riikliku registreerimisnumbriga X."
Et konkreetse roolijoodiku nimi praegu asjasse ei puutu, jätsin mina selle lause algusest ära, kuid miks leidis kohus, et maantee, küla ja isegi vald peavad jääma anonüümseks, on raske välja nuputada. Ja miks kilomeetri ning automargi delikaatsed andmed sellisel juhul niimoodi avalikkuse ette paisati?
Võiks arvata, et kui me ei tea mingi juhtumi asetleidmise kohta või varastatud ketaslõikuri marki (sest ka see on kellegi arvates delikaatne info), pole sellest laias plaanis midagi. Ja harilikult polegi. Aga vahel on. Kõige rohkem muret tekitav on siiski näha, et ligipääsu kohtumaterjalidele ja seega ka kohtupidamise avalikkusele üritatakse üha enam kinni keerata.
Viimane näide on hiljuti justiitsminister Raivo Aegi allkirja saanud määrus, millega muudetakse mitmesugused kohtuandmed masintöötlematuks. Isegi kohtunikud ei mõista, miks seda vaja on, ja kannatavad tööks vajaliku ligipääsu puudumise tõttu, kuid ajakirjanikele tähendab see praktikas mõnede väga oluliste lugude tegemise lõppu. Näiteks valmis just selliseid masintöödeldavaid avaandmeid kasutades Õhtulehel ja Eesti Päevalehel mullu mitu lugu ligi 2000st parteidesse kuuluvast kurjategijast.
Eriti imelik on see, et kuigi ministri määrus pole veel jõustunudki, suleti avaandmed juba 8. mail. Kuidas oli see võimalik ilma õigusliku aluseta? Kas tõesti polnud riigil eriolukorra ajal midagi muud teha kui keelata kohtuandmetele ligipääsu? Miks ei saadetud eelnõu kohtutele kooskõlastamiseks?
Tahaks väga, et Aeg annaks arutust, kuid seni on kuulda olnud vaid üsna formaalseid põhjendusi.