Erik Gamzejev: Ida-Virumaa rahasaju ootuses

Erik Gamzejev, ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

"Õiglane üleminek" Ida-Virumaa jaoks esialgu hämaras toas ringi sähviv lootusekiir, mille otsesest kasust maakonnale on praegu üsna keeruline aru saada. Aga samas on mõistlik see kinni püüda ja parimal võimalikul moel ära kasutada.

Kolige ruttu Ida-Virumaale! Siin hakkab varsti sadama. Sadama puhast raha taevast alla.

Selline mulje võib jääda, kui kuulata poliitikute sõnavõtte sellest, kuidas rahalaevad on Ida-Virumaa poole kohe-kohe teele asumas, et sellesse kanti õitsengut tuua. 

Eelkõige on sellised jutud seotud viimastel aegadel käibele tulnud sõnapaariga "õiglane üleminek". Lihtsustatult peaks see tähendama, et Euroopa Liit maksab Ida-Virumaale valuraha selle eest, et siinse piirkonna viimase saja aasta põhiline toitja, põlevkivitööstus, oma tegevust veelgi rohkem koomale tõmbaks. Ühtlasi peaks see olema ka seemneraha uuteks ettevõtmisteks, et elu Ida-Virumaal tulevikus ei hääbuks.

Cambridge'i ülikoolis töötav Annela Anger-Kraavi, kes juhib Euroopa Liidu uut teadusprojekti, mis tegeleb Ida-Viru tulevikuga, märkis hiljuti ERRi intervjuus, et  mõistele "õiglane üleminek" ei olegi veel ühtset definitsiooni, selle üle alles arutatakse.  Ta tunnistas, et ei oska veel öelda, kuidas Ida-Virumaal majandus nõnda ümber korraldada, et kaotajaid võimalikult vähe oleks, aga neli aastat kestva projekti käigus on kavas see välja mõelda. 

Mõtteid on mõlgutatud kaua - nüüd on vaja selget juttu ja selgeid plaane.

Kevadel mõttekojas Praxis valminud Ida-Virumaa õiglase ülemineku võimaluste analüüsi tõdemus oli, et peamiseks kitsaskohaks on ülemineku plaani puudumine. 

Vastuolulisi signaale on tulnud ka selles osas, millistest rahasummadest käib jutt. Need on kõikunud 125 miljonist ühe miljardini. Samuti on ebaselge, kellele ja mille jaoks see raha on täpsemalt mõeldud ja millised on kasutamise reeglid.   

Kokkuvõtvalt on "õiglane üleminek" Ida-Virumaa jaoks esialgu hämaras toas ringi sähviv lootusekiir, mille otsesest kasust maakonnale on praegu üsna keeruline aru saada. Aga samas on mõistlik see kinni püüda ja parimal võimalikul moel ära kasutada. Jäädes realistiks tuleb samas aru anda, et isegi miljardi euro pumpamisega maakonda, ei ole võimalik luua siin niipalju uusi hea palgaga töökohti, kui palju on olnud põlevkivitööstuses ja sellega seotud ettevõtetes. 

Tõenäoline on seegi, et selle aja jooksul, mil ametnikud ja teadlased teevad ära järjekordsed Ida-Virumaa tulevikku puudutavad visioonid, analüüsid ja plaanid ning üleminekuraha peaks hakkama esimesi vilju kandma, on olukord juba oluliselt teistsugusem kui praegu.  Tänavu teises kvartalis kadus Eesti Energias üle 200 töökoha, viimase kahe aasta jooksul  üle tuhande, viimase kümne aasta jooksul üle 3300.

Põlevkivi kaevandamise maht on mõne aastaga vähenenud poole võrra ja süsinikuheitmed mitu korda. "Äraminek" põlevkivitööstusest on olnud kiire ja pidev, millegi "asemele tulek" on jäänud seni põhiliselt erinevate kõlavate pealkirjadega  jututubadesse ja dokumentidesse, mis paraku Ida-Virumaa elule positiivset tuntavat mõju pole seni veel toonud. 

Rahandusministeerium tuli sel nädalal välja üleskutsega, et Ida-Virumaa inimesed pakuksid ise välja mõtteid piirkonna edasiseks arenguks. Hea, kui sel moel õnnestub õngitseda piirkonna elu edasiviivaid ideid. Kasuks tuleb ka inimeste kaasamõtlemisele ärgitamine. Halb, kui sellist kaasamist kasutatakse vaid selleks, et lisada projektidokumentidesse formaalne märge "kohaliku kogukonnaga kooskõlastatud". 

Paremate tulemuste huvides oleks vajalik, et võimud räägiksid põhjalikult ja arusaadavalt lahti "õiglase ülemineku" sisu ja millised on sellega seotud reaalsed võimalused Ida-Virumaa jaoks. Ei ole mõtet kütta üles asjatuid lootusi, vaid võtta ette, mida on võimalik teha ning millest oleks ka laiem kasu kohalikule elule. 

Nähes kõrvalt juba aastaid, et põlevkivitööstus tõmbab ennast koomale, tasuks  riigivõimult juba praegu oodata suuremaid konkreetseid tulevikuprojekte, mis piirkonna eluolu positiivselt mõjutaksid. Mitte ainult üldiseid uitmõtteid, et rohkem tuleks panustada taastuvenergiasse, uutesse tehnoloogiatesse ja ringmajandusse, vaid põhjaliku tehnilise ja  majandusliku rehkenduse läbinud plaane, mida saaks hakata ellu viima.  Suurematest tööhõivega seotud konkreetsetest projektidest on praegu riigil Ida-Virumaal käsil vaid üks - ja see on ikkagi seotud põlevkiviga - uue õlitehase rajamine. 

Kui küsida liialt üldiselt,  millisena inimesed oma kandi tulevikku näevad, siis väga palju targemaks ei saa. Sest, kes ei ootaks paremat elukeskkonda ja taristut, kõrge palgaga töökohti, mis samal ajal ei kahjustaks kohalikku loodust, ning suuremat sotsiaalset tuge. 

Riigivõimul on vaja leida vastused küsimustele, miks peaksid uued ettevõtted tulema põlevkivijärgsel ajastul Ida-Virumaale, mis piirneb Euroopa Liidu äärealal Venemaaga, kellega majanduskoostöö jääb ilmselt veel paljudeks aastateks häirituks. Milliseid täiendavaid stiimuleid saab selleks pakkuda Eesti riik ning millises ulatuses ja millistel tingimustel saab selleks kasutada Euroopa Liidu "õiglase ülemineku" raha? 

Mõtteid on mõlgutatud kaua - nüüd on vaja selget juttu ja selgeid plaane.