Anvar Samost: elamist ei saa ära lõpetada

Anvar Samost, ajakirjanik

FOTO: ERR

Vabadus ja inimväärne elu on olnud ja jääb läbipõimunuks ohtude ja kannatustega, seega ei maksa ka koroonaviirusel lasta ühiskonnas võimu võtta.

Ettevaatlikult võib ennustada, et uus kooliaasta Eestis − sarnaselt mitme teise Euroopa riigiga − algab nii, et lapsed lähevad kooli ja hakkavad iga päev tundides käima. Nii nagu see oli viimati talvel ja nagu see kogu aeg on olnud. Elu läheb edasi ja loodetavasti mitte ainult korraks.

Kevadise viiruselaine ja eriolukorra suurim õppetund praeguselt distantsilt on: Eesti tervishoiusüsteem saab nakkushaigustega üldjoontes väga hästi hakkama ja Eesti inimesed oskavad end ise haiguse eest hoida, ilma et neid peaks selleks riigi jõuga sundima. Õnneks kehtib sama ka Eesti naabrite suhtes, kellega meie läbikäimine kõige tihedam ja vabam on: Läti ja Soome.

Teadlased kordavad, aga enamik inimesi ei kuula üht lihtsat lauset: ka see viirus ei kao enam kuhugi, meil tuleb õppida temaga elama.

1

Poliitikud näivad vähemalt valitsuse tasemel olevat omandanud samad teadmised ja tundub, et ka kindluse mitte iga väikese ohumärgi ajel igaks juhuks kõike kinni panna.

See ei ole lihtne, kui vaadata kas või Tartu linnapea Urmas Klaasi viimaste nädalate üleskutseid kehtestada vastuseks lokaalsele viirusepuhangule üleriigilisi piiranguid. Või siis Postimehes ilmunud juhtkirja tasemel näomaskide kasutamise üleskutseid.

Viimase soovi hindamiseks võiks muu hulgas tutvuda riikide ja nädalate kaupa nakatumise dünaamikaga Euroopas. Kõige rangema maskinõudega maa on olnud Hispaania. Samas on see ka paraku riik, kus pärast juuni alguse taandumist koroonaviirus kõige suurema lainena tagasi on tulemas. Ilmselgelt pole tungivalt soovituslikul või lausa kohustuslikul kaitsemaskide kandmisel seda mõju, mida ka Eestis mitmed hõbekuuli tahtjad usuvad.

Loodetavasti on Eesti valitsusel tekkinud ka enesekindlus, et anda viirusevastase võitluse valikud poliitilisest sfäärist välja, terviseameti, teadusnõukogu ja arstide kätte. See võib tunduda küll väga raske, aga on kindlasti vähemalt siinmail ja meie poliitilise kultuuri sees tehtav ning peaks lõpuks valitud eliidile olema suureks kergenduseks.

Just terviseameti ja teadusnõukogu käest tuleb küsida − nagu on ka tehtud −, kas ja kuidas lubada toimuda suurtel rahvusvahelistel spordisündmustel, kas leevendada või kaotada lõplikult arvulised piirangud etenduste ja kontsertide puhul, millises ulatuses piirata inimeste üle piiri liikumist, kui laialdased või lokaalsed peaksid olema reaktsioonid lokaalsetele nakkusepuhangutele ja nii edasi.

Kui vaadata Tartu ööklubide kollete menetlemist terviseametis, siis pole kahtlust, et nad saavad oma tööga hästi hakkama.

Teadlased kordavad, aga enamik inimesi ei kuula üht lihtsat lauset: ka see viirus ei kao enam kuhugi, meil tuleb õppida temaga elama. See on tõsi, mõelge näiteks Uus-Meremaa peale: saareriigis polnud mitu kuud ühtegi nakatumist, kuni ühel hetkel taas oli. Nii lihtsalt on.

Arvatavasti on  suureks põhjuseks, miks inimesed teadlaste järeldusega leppida ei taha, paarikümne aasta eest üle arenenud maailma liikuma hakanud usk täieliku, absoluutse ja kõikjale ulatuva turvalisuse võimalikkusesse. Ohu peab saama täielikult likvideerida, kas siis maske kandes või taas kõiki karantiini sundides. Peab saama!

Aga ei saa. Juba see mõte on sama rumal ja halb nagu iga teine totaalne ühiskonna ühele eesmärgile allutamise ihalus.

Inimesed on surelikud, elu koosneb kannatustest, me oleme ebatäiuslikud. Ei ole olemas ja ka pole tulekul otseses või ülekantud tähenduses imeravimeid, mis tõrjuksid kõiki haigusi.

Sama trendi osa on USA ülikoolidest leviv soov vältida igal juhul ebameeldivaid, ebamugavaid ideid, seisukohti, vaimseid väljakutseid ja debatti. Halvimal juhul võib nii jõuda stagneeruva, mittevaba ühiskonnani, kus valitsevast normist kõrvalekaldumine on karistatav ja turvalisus on vaid kuulekuse funktsioon.

Riskid ja ohud jäävad alati ja igale poole. Edukad on ühiskonnad ja riigid, kes nende eest ei põgene, vaid leiavad lahendusi, et vabalt edasi minna.

Tagasi üles
Back