/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Muidugi on koroonaviiruse leviku ärahoidmisel oluline ettevaatlikkus ja terviseameti soovituste järgimine. Kuid alati ei aita ka see. Oma osa on paratamatult ka õnnel või täpsemini ebaõnnel, kus mitmete asjaolude kokkulangemine võib viirust kulutulena levitama hakata.
Normaalne elu tahab elamist ja seda pole võimalik teha nõnda, et inimesed üksteisega üldse kokku ei puutuks. Risk, et keegi nakatub ja võib nakkust enda teadmata paljudele laiali kanda, jääb. Üldjuhul ei ole ühelegi haigestunule põhjust näpuga näidata ja teda nakkuse levitamises süüdistada.
Paraku on viimaste nädalate jooksul ebaõnn tabanud ka Ida-Virumaal, mis on praegu Eesti kõige suurem koroonapiirkond: üle poole aktiivsetest haigusjuhtumitest on registreeritud siin ning haiguskordaja 100 000 elaniku kohta on kasvanud maakonnas 70 lähedale. Võrdluseks: riskiriikideks arvatakse riigid, kus see näitaja on 15.
Arvata võib, et algaval nädalal tuleb nakatunuid veel juurde. Sellele levikule piiri panek eeldab kõigi pingutust ja vastutustunnet. On kahju, et sel suvel Eesti siseturismimagnetiks tõusnud Ida-Virumaa peab sügiseks plaanitud üritustele pidurit tõmbama. Sel nädalavahetusel jäävad ära näiteks nii ooperipäevad kui ka pärimustantsufestival. Aga midagi ei ole parata − need on siiski väikesed kaotused, võrreldes sellega, kui praegune koroonapuhang maakonnas veelgi suurema hoo üles võtaks ning igapäevase eluolu ja majandustegevuse pikemaks ajaks halvaks.
Praegusel kulub eriti ära nii mõistlik käitumine kui ka toimuva mõistmine.