Erik Gamzejev: kes viitsib Ida-Virumaal võimu üles noppida?

Ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Kohalike valimiste kampaaniad peaksid olema eelkõige nelja aasta tagant toimuvad olümpiamängud, kus võistlevad head mõtted, kuidas kodukandi elu paremini korraldada, aga mitte börs, kus kohalikke häältemagneteid üle püütakse osta. 

Parteide liidrid innustavad praegu oma liikmeid kohalikke valimisi võitma minema.  Tegelikkus on aga selline, et paljudes kohtades väljaspool suuremaid linnu ei ole erakondi sisuliselt olemas. Piirkondlik rakuke küll eksisteerib, kuid ta tegutseks justkui põranda all – nii et keegi ei näe ega kuule.

Aastas korra toimetatakse bussitäis liikmeid kongressile või suvepäevadele. Mõnel kohalikul laadal jagatakse ehk ka õhupalle ja komme. Ent erakonna nimel kohalikes küsimustes avalikku kaasarääkimist tuleb ette harva.

Nii nagu olümpiamängudel võitmiseks, tuleb ka kohalikel valimistel edu saavutamiseks kaua ja pidevalt trenni teha. 

Valimisnimekirja kokkupanek on seetõttu kohalikule eestvedajale ränk katsumus, aga partei peakontor ju nõuab seda. On küllalt näiteid, kus inimene, kes näeb, et tema erakonnal ei tule konkurentsivõimelist nimekirja ja kandideerib seetõttu mõnes valimisliidus, visatakse hiljem erakonnast välja. Nõnda jäävad erakondade niigi lühikestest pinkidest kohapeal alles vaid taburetid, millel istubki vaid üksik erakonna nii-öelda lipuhoidja.

Lähiajaloos on korduvalt kinnitust leidnud, et poolvägisi kokku punnitatud erakonna nimekirju ootab kohalikel valimistel häving. Kolm aastat tagasi sai Narvas Reformierakond 1,3 ja Isamaa 0,9 protsenti häältest, sotsid Jõhvis 2,6. Mitmel parlamendierakonnal polnud Ida-Viru linnades üldse kedagi kandideerima panna.

Selline olukord on meeltmööda kohalikele püsivalitsejatele, kes hoiavad võimuohje pigem valimisliitude kaudu või kasutavad mõne erakonna logo vastavalt vajadusele ja omakasule. Maailmavaatega pole sel suurt midagi pistmist. Küll on aga konkurents lämmatatud ning "jaga ja valitse poliitika" jaoks takistused aastateks kõrvaldatud. 

Samas on kohalikel juhtidel erakondi vaja. Jõhvi omaaegne populaarne linnapea Aavo Keerme, kes jõudis vähem kui kümne aasta jooksul olla neljas erakonnas, ei salanud sugugi, et ta vahetas erakondi lootuses, et see aitab paremini saada riigi investeeringuid. Põhimõtteliselt sama tunnistas hiljuti ka Toila vallavolikogu esimees, Keskerakonnaga liitunud Roland Peets, kes tõdes, et kui pealinnas ei ole oma partei ust, siis on kohalikke asju väga keeruline ajada.  Sageli pole aga sellestki väga kasu, sest samast ukselingist korraga haarajaid on palju.

See, kuidas Keskerakonna nimekirjast Narva volikogusse valitud saadikud peaaegu täies koosseisus erakonnast sääred tegid, näitab samuti, et side erakonnaga on puhtalt tehingupõhine.  

Valimisprogrammide või vaadetega sellisel juhul seos puudub. On eelkõige omakasupüüdlikud huvid. Paatoslike ja õõnsate lubaduste tagant kumab läbi eelkõige ühtede asfaldilaotajate seltskonna või muude kommunaalteenuste osutajate soov konkurendid kõrvale tõrjuda, et saada munitsipaaltellimused võimalikult soodsatel tingimustel endale. See ongi üldjuhul kogu sisuline valimisprogramm, mida täiendab võimalus vajalikud inimesed maksumaksjate palgale sättida. 

Suured erakonnad peaksid olema aktiivsed kõigis Eesti omavalitsustes. Eriti veel nüüd, kui pärast linnade ja valdade liitumist on neid tunduvalt vähem. Kuidas saab üks erakond omada üleriigilist tunnetust, kui tal pole kohtadel oma inimesi? Poliitika muutub nõnda üha rohkem pealinnakeskseks.  Ka kohalikel valimistel on erakondade jaoks põhiküsimus üha enam vaid see, kuidas Tallinnas kõige rohkem hääli saada ja selle nimel säriseb ka kõige enam kampaaniaraha. Mis mujal saab, pole justkui kõige olulisem. Kui ei lähe kõige paremini, siis püüame hiljem teha kohalike juhtidega mõne diili. 

Ida-Virumaal peaks erakondadel olema praegu tegutsemiseks enneolematult palju vaba ruumi.  Paarikümmend aastat mitmetes siinsetes omavalitsustes mäekõrgust ülekaalu nautinud Keskerakond on loovutanud oma positsioonid Narvas, Narva-Jõesuus ja Lüganusel. Jõhvis on ametis veel keskerakondlasest vallavanem Max Kaur, aga volikogusse pole jäänud ühtegi tema erakonnakaaslast. 

Ometigi ei paista aasta enne järgmisi kohalikke valimisi suurt kuidagi välja, et Keskerakond ise püüaks kaotatut tagasi võita või siis Isamaa, EKRE, Reformierakond ja sotsid oma nõrka seisu tugevdada.

Ida-Virumaal on valimisaktiivsus iga korraga aina madalamale langenud. Ühelt poolt on inimesed tüdinenud senistest valitsejatest. Seda kinnitavad ka rahandusministeeriumi hiljuti avaldatud uuringu tulemused, kus just enamiku Ida-Viru omavalitsuste elanikud olid oma kodukoha võimuga märksa vähem rahul kui Eestis keskmiselt. Narvas, Kohtla-Järvel ja Jõhvis oli omavalitsuse juhtimisega mingitki moodi rahul vaid 20 protsenti elanikest. Samal ajal ei hakka silma poliitilist jõudu, kes pakuks arvestatavat alternatiivi ning mis veelgi olulisem -tegutseks valimisedu nimel.

Nii nagu olümpiamängudel väärikaks esinemiseks, tuleb ka kohalikel valimistel edu saavutamiseks kaua ja pidevalt trenni teha. Imet ei sünni ja kohalik raekoda jääb vallutamata, kui alles paar kuud enne valimisi hakatakse pead vaevama selle üle, milliste konkreetsete värskete mõtetega selle kandi elu korraldamisel lagedale tulla. 

Võib-olla on see idealistlik mõtlemine. Aga riigi toetuse ja tuhandete liikmetega erakondade jaoks ei tohiks olla üle jõu käiv ülesanne mõelda läbi ja pakkuda igas vallas ja linnas juba praegu välja kohaliku arengu jaoks 10-12 olulist tuumikideed. Samal ajal otsida kohapeal üles aktiivsed inimesed, kes neid mõtteid jagavad ja täiendavad ning püüda valijate toetust, et neid ideid ellu viia. Selline ideede ja lahenduste võistlus tõmbaks ka kohalikke inimesi rohkem kaasa. Ei ole ju väga suur kunst!

Aga millegipärast erakonnad ei kipu seda tegema. Lihtsam on ilmselt mõni kohalik häältemagnet üle meelitada. Eriti neil erakondadel, kes parajasti Toompeal võimul olles riigi eelarvet suunavad.

Viimased aastad on näidanud, et selle peale ei saa loota – see pole kasuks tulnud ei erakondadele ega kohalikule elule. Prooviks ehk seekord sellest rehast mööda astuda.