Kalev Kallemets: väikereaktor Ida-Virumaale?

Kalev Kallemets, Fermi Energia juhatuse liige Foto: Tairo Lutter / Postimees

Kuumarekordid maailmas, igikeltsa sulamine ja ulatuslikud metsatulekahjud on pidev reaalsus.

Et panustada kliima üha kiireneva soojenemise pidurdamisse, on Eesti liitunud Euroopa Liidu kliimaneutraalsuse eesmärgiga, mistõttu põhjendatult plaanitakse riiklikult Ida-Virumaal meetmeid põlevkivienergeetika vähenemiseks ja lõppemiseks. Olles olnud peaaegu kolm aastat Ida-Viru Tööstusalade nõukogu esimees, tean, milline väljakutse on vastavas mahus investeeringute Ida-Virumaale saamine. 

Kliimaneutraalsuse püüdlus on Euroopale ja igale piirkonnale samas ka oluline majandusvõimalus: kuidas saada puhta energia tootjaks ja eksportijaks? Teadupoolest on Euroopa Liidu tasemel suurim toetus ja kohustuslikud eesmärgid taastuvenergeetikas ning tuulikuid arendatakse tõesti palju. Paraku tuulikud ei tööta, kui tuult ei ole, ning valdav osa tuulikuid rajatakse subsideerimisega, mis tõstab tarbijale sellise juhutootmise kogukulu.

Ida-Virumaa võimaliku väikereaktori asukohana kaalumine tundub ühtviisi loogiline, arvestades piirkonna energeetikaga seotud ajalugu, kuid samas väga keeruline, arvestades kaht olulist piirangut. 

Kindlasti on tuuleenergiat Baltikumis vaja praegusest enam, sest see aitab turult välja suruda osa CO2-intensiivset fossiilelektrit, kuid tuuleenergia ei taga varustuskindlust ega soodsat hinda tarbijale. Faktiliselt on Euroopa kalleim elektrienergia tarbijale Taanis ja Saksamaal, kus viimastel aastakümnetel on rõhku pandud just taastuvenergia arendamisele.

Euroopa madalaimad hinnad, hea varustuskindlus ja madalam süsinikuheide on Soomes, Rootsis ja Prantsusmaal, kus on oluline osa tuumaenergial. Kuigi Nõukogude Liidus toimunud Tšornobõli avarii on hirmutav, pole Euroopa Liidus töötavas enam kui sajas tuumajaamas toimunud ühtki inimkannatanuga avariid aastakümnete jooksul. Lääneriikides ei kasutatagi Tšornobõli RBMK-laadseid reaktoreid. 

Andmed tõendavad, et tuumaenergia ongi kõige ohutum ja keskkonnasõbralikum energialiik, ületades ohutuselt ka taastuvenergia ning olles elukaare CO2-heitme poolest isegi puhtam ja keskkonda säästvam. Viimast tõendavad vähene vajalik maakasutus ning vähene metalli- ja tsemendivajadus toodetud energia suhtes.

Arendamisel ja lähiaastail USAs rajamisel on väikesed moodulreaktorid, mis oleks oma väiksuselt, lihtsuselt ja ohutuselt sobivad ka Eestile. Suurt tuumajaama pole mõtet Eestisse rajada ühest küljest selle tõttu, et suur jaam on nii tehniliselt kui majanduslikult liiga kohmakas ja tänapäeva Eesti energeetikamaastikule sobimatu. Teisalt aga seepärast, et selleks puudub tänu taastuvenergia tootmismahtude kasvule vajadus. Seda suurem aga on vajadus just väiksema juhitava elektritootmise järele, mis toetaks taastuvenergiat.

Mullu tehtud uuringute põhjal teame, et väike moodulreaktor oleks lühikese ehitusaja ja tõhusa loamenetluse korral tasuv investeering ning annaks Eestile elektri varustuskindlust. Saime teada, et ühe 300MWe võimsusega jaama investeering oleks 900 miljonit eurot, mis juba ehitusfaasis annaks riigile 150 miljonit eurot maksutulu. 

Fermi Energia jätkab 2020. aastal koos Rootsi Vattenfalliga tööd, veendumaks, kas ja kuidas oleks võimalik väikereaktorit ehitada 26 kuuga ja kui suur saaks olema Eesti ettevõtete osalus uue moodultuumajaama rajamises. Teiseks uurime Soome Fortumiga, kuidas saaks Eestis menetleda jaama ehitusluba, kasutades USA või Kanada reaktori ohutushinnangut. Kolmandaks teeme Belgia Tractebeliga asukohtade välistusanalüüsi, et põhjalikult veenduda, millised asukohad Eestis väikereaktori jaoks ei sobi ja millised väärivad põhjalikku kaalumist.

Kohti, kus väikereaktoriga tuumajaam Eestis edukalt ja ohutult töötada saaks, on üsna mitu. Lõplik asukohavalik sünnib riikliku eriplaneeringu kaudu, kuid potentsiaalseid kohti leidub lisaks Harju- Pärnu- ja Lääne-Virumaale ka Ida-Virumaal. Siiski vajab iga võimalik asukoht enne hinnangu andmist põhjalikku uurimist. 

Ida-Virumaa võimaliku väikereaktori asukohana kaalumine tundub ühtviisi loogiline, arvestades piirkonna energeetikaga seotud ajalugu, kuid samas väga keeruline, arvestades kaht olulist piirangut. Esiteks, arvestades jaama mitmekümneaastast kasutusaega, ei sobi tuumajaama asukohaks Narva jõe kallas, kus jõe veetaset kontrollib lüüsidega ettearvamatult käituda võiv naaberriik. Teiseks on põhjarannik valdavas ulatuses maastikukaitsealadega pankrannik ning Peipsi järv on samuti tugeva looduskaitsega ning madala vee tõttu vähesobiv turbiiniauru jahutuseks.

Oleme Belgia insenerettevõtte Tractebeli rahvusvahelisele kogemusele tuginedes siiski leidnud kaks asukohta, mis väärivad süvendatud kaalumist nii riigi kui omavalitsuse poolt. Ka Lääne-Virumaal oleme kinnitanud, et teeme omavalitsustele väärtuspakkumise, mis on õiglane ja kohane sellisele elektrijaamale. Asukoha valib aga kõiki asjaolusid arvestades riik, mitte arendaja. 

2019. aastal importisid Balti riigid peaaegu poole enda tarbitavast elektrist (28TWh), sellest suurem osa, 9TWh, tuli Valgevenest ja Venemaalt. Import neist riikidest lõppeb 2025. aasta lõpus. Samal ajal CO2 hinna tõusu ja Rootsi ekspordi vähenemisega kujuneb paratamatult olukord, mis muudab tuumaenergia kaalumise veelgi enam põhjendatuks, kui oli 2006-2012 Leedu tuumajaama puhul, ning Balti elektriturul on vajadus ligi 900-1200 MW ehk 3-4 väikereaktori jagu elektri järele.

See on väga suur asi, mis väärib kaalumist ja detailide selgeks tegemist.