Levimas on arusaam, et midagi ei muutu, ja valdab käegalöömise meeleolu. Selline teadmine ei valmista rõõmu ning on viimane aeg maha istuda, analüüsida ja tõsiseid järeldusi teha. Kergem on analüüsida ja plaane pidada seal, kus toimub järjepidev töö oma valijaga, oma valimismeeskonnaga, kellega läbiti valimiste kadalipp.
Ega meie maakonnas olegi palju neid häältemagneteid, kes on valimistel saanud isikumandaadi ja osutunud valituks. Ikka on see olnud meeskonnatöö tulemus. Siit aga kõik alguse saabki. Kuidas osatakse hoida seda meeskonda, kes panustas oma aega ja energiat, oma südamerahu? Kuidas on see meeskond kaasatud valimistel antud lubaduste täitmisesse? Ja kõige olulisem: kas me räägime veel nendega, kas me arutame võimalikke tegevusi ja otsuseid? Kas me selgitame neile oma seisukohti?
Ma ei saa aru poliitikust, kes ainuisikuliselt otsustab, mis on õige ja mis vale, kes muudab oma otsuseid mitte enam päevaga, vaid tundidega. Kes räägib mingitest põhimõtetest, aga pole neid kellelegi selgitanud.
Mina, kes ma olen kaua olnud poliitikas, juhtinud aastaid Keskerakonna Ida-Virumaa piirkonda, kogenud rõõmsamaid ja vähem rõõmsamaid hetki, julgen ikka veel toetada erakondade nimekirju valimistel. Ja ikka kindla argumendiga: valijal on, kelle käest küsida, kellele ettepanekuid teha, keda kiita või kellele etteheiteid teha. Erakond on kindlate põhimõtete ja eesmärkidega.
Viimasel ajal aga jään vastustega hätta. Mulle helistatakse, mind peatatakse tänaval ja mult nõutakse selgitusi. Olen hämmingus ja pahane. Ma ei saa aru poliitikust, kes ainuisikuliselt otsustab, mis on õige ja mis vale, kes muudab oma otsuseid mitte enam päevaga, vaid tundidega. Kes räägib mingitest põhimõtetest, aga pole neid kellelegi selgitanud.