Mait Sepp: miks rosoljekoalitsioon nii ruttu hapuks läks

Mait Sepp, Jõhvi vallavolikogu liige, valimisliit Jõhvi Eest Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik.

Kurb küll, kuid hapuks see meie rosoljekoalitsioon läks.

Nüüd, palun väga vabandust, lubatagu mul natuke muiata nende üle, kes kohe pärast viimaseid valimisi nõudsid meie valimisliidult panna kokku samasugune kirju võimusalat, nagu nüüd Jõhvit kolm kuud valitses. Nägite ise, mis juhtus.

Tegelikult püsis meie kirju seltskond selle lühikeseks jäänud aja jooksul väga hästi koos ja toimis nii inimlikul tasemel kui ka koostöös suurepäraselt. Kuni kaugel-kaugel Tallinnas elav Martin Repinski sai ootamatult valgustatuks.

Mina kujutan seda kirgastushetke ette nii: ühel palaval varasügisesel ööl vähkres Martin Repinski oma suure linna korteris rahutult voodis, kuni lõi silmad plõnksti lahti. Ta läks kempsu, seejärel kööki, kus jõi klaasitäie jahutavat kitsepiima.

Ka tema elukaaslane tuli kööki ja küsis murelikult: "Kas midagi on halvasti?" "Jah," vastas Martin, "Jõhvis võimul olev koalitsioon on viga!" Ta võttis klaasist veel ühe sõõmu ja istus arvuti taha, et parteikaaslastele kirju saata.

Nagu paljude ajalooliste sündmuste puhul, liigub ka sellesinase valgustatuks saamise kohta uskumatuid kuulujutte, mis peamiselt tiirlevad küsimuse üle, kas ta tundis vea ära jumaliku puudutuse läbi või palju maisematel asjaoludel. No umbes nii, et keegi ütles talle ja kinnitas öeldut millegi materiaalsega. Kuid need on vaid, eks ole, kuulujutud.

Meie kirju seltskond püsis selle lühikeseks jäänud aja jooksul väga hästi koos ja toimis nii inimlikul tasemel kui ka koostöös suurepäraselt. Kuni kaugel-kaugel Tallinnas elav Martin Repinski sai ootamatult valgustatuks.

Mulle endale rosolje väga ei maitse. Ma mõtlen toidulaual. Kui aus olla, siis ega ka see poliitiline kooslus alguses ülemäära sümpaatne ei tundunud. Istuda samas seltskonnas inimestega, kelle üle mõni aeg varem sai ise avalikult ironiseeritud? Mitte just vaenlasega-voodis-olukord, aga kuidagi ebamugav ikkagi.

Sellegipoolest ei kõhelnud ma hetkekski salatikaussi hüppamast. Põhjus oli lihtne: võimuvahetused, mis Jõhvis algavad juba traditsiooniliselt siis, kui normaalsed inimesed rannas päevitavad, on kahel järjestikusel suvel tekitanud olukorra, kus keegi isegi ei korja muru pealt prahti ära.

Põhimõtteliselt on võimuvõitluse nahka läinud kaks suurepärast asfaldi panemise suve. Sest, noh, võim küll võeti, kuid omavahel ära jagada ei suudetud. Nagu ma juba ka varem olen kirjutanud, kui truudust ostetakse töökohtade, ametite ehk labases mõttes rahaga, siis kätte saadud vallavorsti tükeldamisest tuleb suur tüli. Ja nii kaua, kuni härrad ja prouad kaklesid ning üksteise peale mossitasid, elu vallas lihtsalt seisis. Igal juhul tundus ka sel kevadel, et kohe-kohe on juba kolmas suvi aia taha minemas. Õnneks siiski ei läinud.

Ma saan aru, kui jõhvilased on tüdinenud sellest võimutsirkusest. Või nagu tänaval juhuslikult pealt kuuldud kaks Jõhvi vanadaami end väljendasid: "Lausa öökima ajab." Kui aus olla, siis mindki ajab iiveldama. Aga lõppu ma sellel jamal ei näe. Ilmselt tuleb järgmiste valimisteni jääva aasta jooksul veel mitu valgustatuse hetke ja volikogu viisaka töö halvavad lõppematud komisjonide esimeeste ja aseesimeeste ümbervalimised. Kuid see on praeguse jõudude vahekorra paratamatus, mis, ma kardan, ei muutu oluliselt ka pärast järgmisi kohalike omavalitsuste valimisi.

Ma ei pane väga pahaks, kui mõni jõhvilane närvid kaotab ja kõiki volikogu liikmeid ühte moodi kaabakateks peab. Praegu võimu haaranud seltskond on varmas näitama, kuidas rosoljekoalitsioon lasi inimesi lahti ja tekitas omadele töökohti. Repinski omaaegse aadrilaskmisega võrreldes olid need kaadrimuudatused muidugi tühised. Mis asjaoludel Aivar Surva spordikooli direktoriks või Velli Naber külade tegevust koordineerima sai, võiksid asjaosalised ise kommenteerida, aga mina võin kinnitada, et need ümberpaigutused olid mõtestatumad kui kahe aasta tagune vallaametnike rappimine. Aga noh, eks ole, "ühed mustad mõlemad".

Siiski, lubage, ma toon näite, kui põhimõtteliselt erinevad seltskonnad praegu volikogus istuvad. Septembrikuus jõudis rahvasaadikute ette eelnõu lemmikloomade kalmistu rajamisest ja haldaja leidmisest. Seda kalmistu asja on vallas juba mitu aastat vahelduva eduga aetud ja nüüd siis jõuti enam-vähem lõpusirgele. Niisiis toodi volikogu ette ettepanek kehtestada need reeglid, mille alusel korraldab vallavalitsus konkursi, millega leitakse firma, kes tegelikult hakkab kalmistu eest hoolitsema. Sellise ettepaneku tegi rosoljekoalitsiooni toetatav vallavalitsus.

Sellal veel viimaseid minuteid opositsioonis olev seltskond aga võttis eelnõu vastu sõna ja küsis, miks ei toimita vastupidi: algul tehakse hange, kuna siis on teada, kellele otsustuskorras kasutusõigus anda. Tundub nagu protseduuriline erimeelsus? Aga ei. Vaatame kõike pisut teise nurga alt: esimesel juhul teavad ettevõtjad, mis tingimustel nad omavahel konkureerivad, teisel juhul mitte. Järelikult teise variandi puhul tulevad põrsast kotis ostma avantüristid või õigemini üks kindel firma, kes on, kuidas seda öeldagi, sobiv. Ja hanke võitnu vajaduste järgi kujundatakse siis ka objekti kasutustingimused.

Jõhvi eluga tuttavad inimesed kindlasti teavad, missugustest tähtedest sellisel juhul konkursi võitva firma nimi koosneb, kas pole?